13 jaanuar 2015

Igatsen inimesi, kes viitsivad kuulata minu vingumist

Täielik vanade töökaaslaste igatsus. Täielik täielik täielik. Kellele ma nüüd räägin, kuidas ma käisin Võrus metslehmasid vaatamas ja hobuseid ja papi ehitatud lautasid, kellele ma räägin Kauri kalanhoedest Võru lillekauplustes. Kuraasist on alles jäänud totaalne vaikus. Ja ma ei oska õpikuidki paigutada nii, nagu peab. Aga jah. Töö juures kirjutan päevikusse käsitsi, et mitte kõike, mis pähe kargab kõva häälega välja öelda, sest mine tea, mismoodi minu mõtetele reageeritakse. Ohkuitähtsad on inimesed, kellega oled ära harjunud. Hirmus, kui neid enam ei ole.

Eile öösel nägin vähemalt kella kaheni öösel unes skill buildereid, ehk inglise keele õppecd-sid. Kohutav. Mul ei ole kellegagi rääkida. Ja rahvast käib NII vähe. Ohjeesus. Paanika. Ahastus. Prantsust tuleks ilmselt õppima kukkuda, siis oleks vähemalt millestki rääkida, mis sobilik antud töökohale. Ei saa ju keeleõppe asjalikele inimestele luulet pähe määrida. Hirmus lugu. Hirmus lugu. Või siis lihtsalt leida need inimesed, keda huvitab mu vadistamishimu ja rääkimisputerdamine. Kedagi vist eriti ei huvita. Ohjeesus. Ahastus on totaalne.

Kommentaare ei ole: