Millal ma koristan? Siis kui mu suur vend Tallinnasse tuleb. Vat see on see hetk, kui tuleb meelde, et võiks vist ära visata selle paar nädalat hallitanud kapsasupi (pelmeenidega onju) ja vaadata, mida annab teha igasuguste muude huvitavate asjadega - eluga näiteks. Noh, hirmsasti tahaks Rommile rääkida, et näeh - käisin seal luuleõhtul ja... ja tollel teisele ka ja, tollele teisele hilinesin, seal oli hästi malbe tüdruk, Ingel nimeks, kes meenutas kogu oma olemusega kõiki neid ilusaid inimesi, keda olen kohanud, oma malbuses. Kõige rohkem Väikest Printsi. Aga ma tean, et parem ei. Või kas ma peaks talle rääkima oma vanatädist, kes iga päev helistab, kellest ma tegelikult iga päev mõtlen.
Muide Eda ja Dorise luuleõhtul nägin Kristjan Haljaku tüdrukut Kätlinit. Nad on selline igavene paar, mõistatuslikult alati koos. Ja mitte sellises roosamannalises olemises, vaid kuidagi loomulikumalt, õigemalt, ma isegi ei oska seletada täpselt, et kuidas. Seal ma siis olen. Jah, olen ja Kätlin küsib, et kuhu ma tööle läksin ja nii edasi ja edasi. Ja mina hakkan vinguma, et sinna - sinna, kus inimesi ei käi, sinna, kus ma saan olla, vaikselt, omaette. Nokitseda prantsuse keele kallal ja igasugustelt asjadelt hinnasilte maha tirida ja teha nägu, et ma oskan, et ma mõistan, et ma olen kõikkeelne ja kõikvõimas. Ma nüüd enam päris kindel ei ole, et kas ma olen, aga püüan kõikkeelne olla.
Täna leidsin Chinua Achebe. Eile tarisin mööda linna, kus oli muide maha võetud Vintide näitus, et homseks üht teist näitust üles panna, Patti Smithi. Tundub, et pungivanaema läheb mulle üha rohkem korda, eriti pärast Junk Riotit. Ja tema raamat, mis on ka eesti keelde tõlgitud, on väga khuul, ausalt nagu, ei oleks elus arvanud, et seda nii mõnus lugeda on ja ette kujutada.
Eda Ahi loen. Ta on nii naljakas. Selles mõttes, et ma ei oleks elu sees uskunud, et keegi lihtsalt võtab sõnad lahti nende tavalisest veidrast asukohast, kisub huulte vahelt nähtavale. Selles on midagi veidrat, intiimset, ülireaalset - no lame nagu lest on me suhe (tõepoolest, kallis) ja kuidas seda kõike lugeda võib, nii et nali pole enam nali ja nagu oleks ka, jää veel siia, järjekordne mees (just nii, ei teisiti, on see naljakas, on see aus, on see ilus, ma ei tea, ma tunnen, kuidas veidral moel - Eda sõnad teevad vabaks, just sellised, mitte teistsugused, Liina omad seovad kokku, kinni, sõlmivad käed kellegi teise kätesse, aga Eda oleks nagu kirjutanud luuletuse vabadusest, just sellisest vabadusest, mis ei sõltu mitte ühestki muust vabadusest peale sinu enda sisemise vabaduse.
Loen seda luuletust (jah, olgem ausad, neil luuletajatel on kombeks olla vabakombeline, ja mores, mores, mores, on ikka kõige toorem, ka minul, olgem päris ausad)
Tatjana kiri Oneginile
ma teile kirjutan, mis enam.
kui oleksite noorem, kenam,
ehk võiks veel siiski läbi minna
see teie plaan. kuid mis sest ikka
- ma olen ju vaid külaplika.
kas pole nii, mu lahke isand?
te poleks ilmselt uskund eal -
kuid nüüd on minul üle visand.
mis teha, ahv on ikka ahv -
ükskõik, kas kuningas või krahv.
ja mitte ükski paragrahv
ei sunni seda pilpa peal
mind hoidma, mis on ilmne sitt.
ka mitte teid, Oneginit.
*
Jälle, isiklikud lood, isiklikud meenutused.
Seda, et - mulle kohutavalt meeldib see luuletus. Ja mulle veel rohkem meeldib Onegin. Ma olen teda armastanud. Tõesti. Mul oli klassiõde, kes armus Hamletisse ja pärast seda tähendas tema jaoks kirjandus hoopis midagi muud. Aga mina - mina armusin Oneginisse. (ja enne toda Oidipusse, sest too meenutas mulle omakorda minu ema) Siiani kipun nendesse armuma. Ilusatesse, enesekesksetesse dändidesse, kelle tegelikkus haarab mind kaasa, aga kes ise - noh, neil on üsna ükskõik, kasma olen olemas või mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar