Ühesõnaga
ma olen vist
poogna peale solvund
jaa
olen küll
Vakantsed sekundid
Vakantsed sekundid, mille kestel inimesed kasvavad suureks, muutuvad vägevaks. Võbelevate heliredelite vahepeal istus Marii toa tagumises otsas. Mitu korda Juhani seda harjutama pidi - ei, seda ei teadnud enam keegi, kui mitu korda. Juhani ise ka mitte. Noodid rabisesid kramplikkuseks poisi tuigerdavatel peaaegu paindumatutel sõrmedel.
"Ära mind valesti mõista, aga see poiss, see poiss muudab maailma," ütles ämm kunagi.
Marii sopsatas koristada ja ostis seitsmendal raseduskuul tuju ajel klaveri - niimoodi võiks poeg maailma muuta ja kui poeg ei muuda, siis vähemalt ta ise.
Selle jutu või mõtte peale hakkas tal nüüd muidugi paha. Marii kujutles end oksendamas, aga ei tulnud välja, okse. Tulid tuvid raekoja platsi kellegi okset kokku korjama, aga okse tema kurgust ei tulnud.
Kõike sai osta, nii nagu ostetu kaotas ühel hetkel oma sisulise tähenduse, klaver ei mänginud enam, sest Juhani raibe ei osand seda mängida ja Marii oleks karjuda tahtnud. Hääl kärises peaaegu jõuetult ja labaselt tema sees - klaveri hääl, poja vastikus klimberdamisele ja ta enese suutmatus rookida elu vähemaks asjadest.
"Ema, kas ma pean veel?"
Ema siis ohkas. Tuba hiilgas koristamisrõõmust jaja muutus kummaliselt õnnelikuks ja avatuks inimeste suhtes, keda Marii ei tundnud, aga oleks tahtnud tunda. Räägiti, et naabermajas elas kuulus kirjanik, kelle raamatuid Marii ei lugenud, sest need olid liiga keerulised, aga mees oli kuulus, mees oli tähtis, sellest sai Marii aru, kui luges kultuurilehekülgi.
Kõik muudkui tahtsid midagi. Marii mees ja Juhani isa oli juba ammu ära kolinud, sest Mariiga polnud tõesti millestki rääkida, kui siis vaikida või küsida Juhani järele, aga igakuist palukest suutis mees ometi saata neile mõlemale.
Miks Marii ei joonud?
Ta mõtles selle peale väga tihti, ta ei olnud paks ja ta ei olnud ilus, noh et iga nädal pediküür ja maniküür ja juuksur. Pigem. Ta ei teadnud, miks ta peaks selliste asjadega tegelema, et las kõik teised, nagunii.
Ja see tuli talle suure üllatusena, kui tema tulevane mees tookord peale majandusbakalaureuse ühist kättesaamist naiseks palus. See mõjus toniseerivalt, nagu näovesi, et tõstis natuke Marii väärtust ehkki sisuliselt oli tal mehest ükskõik. Mees täitis tema elu, sest ilma meheta olnuks see tühi, nagu Juhani täidab tema elu, praegu.
"Elusolemise tunne," kordas Marii, tema jaoks tähendas see olla valitud, hoitud, kantseldatud elusolemine. Ta vahel oletas, et Juhani oli tema valinud ja klaver ja see õbluke korter kolme toaga otsustas ta ära ärida, too viisteist aastat tagasi. Mitte vastupidi.
Ja nüüd. Nüüd ta lihtsalt seisis ja ei lubanud Juhanil valida jalgpalli, ehkki poisi musklid ja kere nõudsid viimast. Niimoodi nende vakantsete sekundite jooksul muutus Marii palju vägevamaks ja valivamaks naiseks kui kunagi varem. Ja tal oli ühteaegu häbi kui ka kummaline õnnetunne.
Jõhker ja ilus
Üleüldiselt ei ole ma suuteline piisavalt kompetentselt sellest rääkima – jaapani kirjandusest, ma mõtlen. See järelsõna, mis Margit Juurikas Akutagawa raamatule on kirjutanud, annab meile küll pildi närtsinud-närtsivast kirjanikust, kes ei tegele uue loomisega, vaid euroopa ja aasia kirjanduse uussõnastamisega kahekümnenda sajandi alguskümnenditel, sellele ma tahaks järjepidevalt vastu vaielda. Ryunosuke Akutagawa sündis aastal 1892 ja tappis ennast ära 1927. Tema lood ei leia aga aset mitte ainult kahekümnenda sajandi alguskümnenditel, vaid ka pikalt enne seda.
Ma ei tea, kas on see nüüd postmodernism, mille all mina kannatan, või on see minu ilmselge vaimustusvajadus, mille all ma ka aegajalt kannatan, igal juhul hämmastas mind Akutagawa novellikogu „Mandariinid tihnikus” ennekõike oma psühholoogilisusega, kus korraga otse tugeva joonena on välja joonistunud inimese kõige jõhkramad ja samas peenimad eksistentsikriisid, mis tulevadki inimlikult haaramatust kohalolemise oskusest. Kohal olla – siin ja praegu, nagu see viimasel ajal erinevatel inimestel erineval moel kombeks on – ongi kõige keerulisem ja naljakam ja ehk isegi totram, aga Akutagawa tegelased ei saa ju omalt kohalt niisama lihtsalt minema jalutada nagu meie, arvuti taha või raamatusse või kinno või veel kuhugi – ehk siis ainult unistustesse, kus pole nende suurt ja punast nina („Nina”), elektriarvet („Porrulauk”), ülemingitud plikasid („Mandariinid”). Ja igasugune minemajalutamine võib varem või hiljem kaasa tuua palju keerulisi ja omanäolisi sekeldusi.
Akutagawa tekitab kummalise äratundmise ja küsimise meeleolu. Just seetõttu pean lugude psühholoogilist ülesehitust erakordselt manipuleerimisvõimeliseks. Siin tuleb välja kõige paremini inimlik suutmatus toime tulla käesoleva hetkega, käesoleva probleemiga või isegi sellega, mis juhtub pärast seda, kui probleem on lahendatud. Esimese loo („Mandariinid”) algus tekitab vastikustunde nii minajutustaja kui ka tema kirjeldatud tüdruku vastu, aga mida enam tekst areneb, seda enam on näha, kuidas aeglaselt langevad silmilt minajutustaja klapid – seda enam tiheneb tema oskus tunnetada inimest enda kõrval. Kui tüdruk, kes on ilmselgelt eksinud kõrgema klassi kupeesse, hakkab mandariine aknast välja pilduma oma noorematele vendadele, jõuab midagi justkui minajutustajani ja korraga ehmatab temagi end oma rollist välja.
Unistuste täitumine või täideviimine teeb haiget ja lõhub piire, muudab inimest, kes oma väiksuses kardab unistuste täideminemist, sest kuhu edasi minna, mida edasi teha, kui korraga ei olegi punast nina või jamsiputru või hoopistükkis paradiisi. Sageli ongi Akutagawa peakangelased nõrgad, lootusetud romantikud, kes loo kestel unistavadki selleks jääda, aga muutus toimub ikkagi. Nagu loos „Mandariinid”, kus minajutustaja taipab korraga, mitte küll oma eksimust, aga mingisugust kummalist kurbust, mis tekib siis, kui pole sõpra või sõpru. Või novellis „Sügis”, kus Nobuko saab korraga aru, et oma armastuse eest oleks pidanud võitlema. Või kui Bisei oma armsamat oodates upub.
Ja siis muidugi kõik need tugevad kangelased, kelle karakter lööb kui tuli otse raamatust välja. Olgu siis O-Kimi, keda kirjeldatakse eriliselt ilusa kohvikuettekandjana, kellel on väga väike teenistus, aga kõva lööki meesklientuuri seas. O-Kimi hämmastab kõiki oma erilise oskusega mõjuda – ja ta mõjubki. Eriti hästi mõjub ta pärast seda, kui on läinud välja oma uue kavaleriga jalutama ja ainus, millele ta suudab mõelda, on see, kui palju maksab riis ja kui vähe on tal raha, et järgmine kuu üle elada. See panebki keset kohtamist odavat porrulauku ostma. Omaette huvitava tegelasena mõjub ka preili Rokunomiya, kes igal juhul peaks nii mõnelegi printsessiloole silmad ette andma oma igavese valge printsi ootusega. See tüdruk hämmastab lihtsalt oma kindla sooviga teha neid asju, milleks ta kohane on, ja niimoodi lõpuni välja. Karakter tegelikult ei muutu, võib-olla muutub see, kuidas paistab kõrvalt aeglane närtsimine. Sisuliselt on ta aga ikka veel samasugune, nagu enne või pärast seda lugu ehk siis ka pärast oma surma.
Kõige võimsam tekst aga, mille tõttu ma üldse pean Akutagawa novellikogu mõtestamisväärseks, on „Põrgusirm”. Keegi ei või ju kunagi täpselt teada, mismoodi Faust oleks käitunud tänapäeva Eestiski, olles maha müünud oma hinge kuradile või inglile, kellele tal oleks aga tulnud tahtmine müüa. Mismoodi aitab see jumal või kurat tal luua – just neid tekstilisi või ka pildilisi reaalsusi? Mine tea, kellele müüs oma hinge Tracy Emin (1963) või kellele oli ennast andnud Andy Warhol (1928–1987) või veel mõni kuulus ja kummaline kunstnik, kellelt sai oma luuletuste tule Arthur Rimbaud (1854–1891), mida pidid või peavad nad siiamaani maksma oma kunsti eest eetika altaril. Lihtsalt see, kuidas Akutagawa jätab võimalikuks mõlemad variandid, nii kiituse kui laituse konkreetselt ühe looja suhtes, see on hämmastav. See, kuidas ilu loomine osutub olulisemaks kui omaenda lihase tütre elu, on hirmuäratav ja tegelikult, mis seal salata, kummastav ja intrigeeriv oma julmuses. Selles tekstis on korraga sees see midagi, mida ei tahaks mitte kuidagi inimesest teada, ja see midagi, mida tahaks kindlasti teada. Ja kõik see vahepealne ka.
