valikud

as long as you love me

i dont care who you are

where you are from

as long as you love me

sõlmpunktiks on marks and spencer, koledad riided, väga koledad. coco, armastan sind, aga mitte selle must-olen-ilgelt-šikk-naine riiete pärast. nii nagu ma armastan papa retroviike, ta peaks neid kogu aeg kandma, sellised sinised ja rohelised ja alt tsipp-tsipp laienevad, sis kohe see hoiak muutub kaa hästi mõnusaks inglaslikuks, eriti veel kui alla on pandud uhke valge või tumepunane vest - siis näeb minu papa välja nagu ehtne džentelmen mõnest mõnusast vanaaegsest filmist, et pidi teed jooma, aga leidis ennast ehitusplatsilt rikkale juristile uhket villat ehitamas.

aga jah

ja rotid, jaa rotid
viimasel ajal räägivad kõik minu kliendid, kuidas ma lapsi peaks kasvatama, huvitav, kas see on mulle otse näkku kirjutatud, et ma olen lapseootel või satun sellele nii pea, vat see oleks ehtne kuriunenägu kõikidele minu vanematele, aga sellegipoolest - tuleb härra juhtimisõpikut otsima, soovitab selle järgi lapsi kasvatada, tuleb proua rotiraamatut ostma, soovitab osta roti, kui lastega on kodus probleeme - jaa. rotid, rotid, rotid

ühesõnaga see alguslause on bäkkaritelt

ja praegu ma mõtlen, mis mu riietest või riietumisest saama peaks, sest mulle ei meeldi jätta mittemingit muljet - moodus asjad jätavad-mitte-mingi-mulje

kodus kuidagi kummastav rütm tekib, ärkad kell seitse, magama lähed umbes kell kaksteist öösel, vahepeal surud end sellesse valikumomenti, just just just mõistad korraga ehmatava kiirusega, et valik igasugune ongi kõige traagilisem asi, mis teha annab, muidu, kui elaks igavesti, ei peaks midagi valima, sis lihtsalt ole, armasta, esialgu Nick Carterit lõpuks noh, ka George Michealil tekib selgusmomente või siis lihtsalt NAISI eksole, aga nüüd näe, vali ära, jäta alles, hoia. traumeeriv eksole? minu meelest kaa. Ja nii kui seda Derrida asja lugeda, nii lihtsalt tekibki arusaam enese hirmudest. No, mis ma siin põen, tegutseda tuleb, aga tegutseda ei saa, sest iga tegutsemine toob meelde, mis tegemata jäi ja kogu aeg tundub, et midagi on tegemata, midagi on valesti. Imelik, eks ole?

ah rimbaud rimbaud rimbaud

sina, kes sa nii ruttu tüdinesid sellest sõnaväest, mis sinusse kätketud
miks küll

unerohud
toovad
märilini
meelde

siniste silmade
ja sünnimärgiga
ja kehaga
mida ei tahaks
vist praegu
endale

rõõmusta hosianna
keegi ei andnud
alla

lihtsalt univiis
eniveis
keegi pidi ju

unerohud unemaale

pabekile

viiulivirtuoos
mängib maha
kuus tundi ennast
lihtrahvale
kolgend kaks dollarit
kingiks inimestelt
kahe miljoni dollarise viiuliga
säälsamas njuujorgi metroos
- ei näinud, kuulnud

kõigil on kiire

kas meil
varvastel-varblastel
teisiti