Tuvinaine poisi varjuga

Inimese janu lihtsakujulise järele. Janu selle järele, et kõik toimiks nii nagu mingisuguses vanas hääs muuvis või isegi varemas eas, kui neid muuvisid tehti. Inimese janu otsese allika järele, mis lõhnab, maitseb seostub otseselt - selle järele, mis on vahetu, konkreetne, meie kõrval, see on võimas. See janu. See on ilmselt ka põhjus, miks me loome - kirjutame, joonistame, laulame, tantsime, viiuldame hullumeelsuseni kauneid viise, nii et need muutuvad meieks endaks loomismehaanika kestel saavad omad seosed loovuseks endaks. Maja - üks õige maja, mis sobib konteksti ja inimese juurde, kes teda kaitseb, hoiab, lõikab lõhki, kavaldab, muutub kah majaks, kui ta on kontekstis, kui ta avaldab mõju olemasoluga ja funktsiooniga, nii nagu hää luuletus muutub kontekstiks eneseks. Muutub maailmaks, millesse uskuda. Sellepärast ongi vist meeletult raske luua konteksti, ümbrust, inimest, ennast - sest see jääb alati kuhugi vahepääle, kuhugi inimeseks saamise juurde. Just sinna, kuhu hra Fred Kotkas oma isakssaamist joonistab.

Angela Strassheim "Nicole with bird"

Tuvinaine

Vaadake, mai taha, mai ole kunagi taht.
Ahjaa, kunagi, siiski,
kunagi päris esimest korda, kui ema näitas,
kuidas kukke tapetakse, sis ma olin kaheksane jaa...
või oli see vanama või vanaisa.
Ah nad kõik, kõik, kõik, kõik on segi omavahel.
Isa suri mai mäleta enam täpselt kus,
räägitakse sõitis surnuks ,
lihtsalt ühesõnaga,
kui ma olin, jah... kui ma olin...
vaadake, vaadake seda rohelise kraega,
vaadake, vat, vat, vat tema nimi on Nihilus jaa...
Et siis ema... kui olin kaheksaaastane, siis...
juhtus minuga see lugu,
et ma tõesti tahtsin midagi ja ma tahtsin,
et ema seda kukke, noh ütleme, et see oli ema,
et ta seda kukke ei tapaks, aga ma ei teadnud,
kuidas talle seda öelda, noh nii nagu veenvalt,
et ärgu tapku, ta oli mind kirikusse viinud,
kuhugi mujale ta ei julenud viia,
tema väljalaskeaasta oli 1925,
mis talt ikka oodata, usku Jumalasse.
Noh mina sis mõtlesin, et oskaks ma ka öelda,
nii nagu Piibel või preester, igaüks teine peale minu,
et oskaks ma öelda,
aga ma i osanud,
lihtsalt vaatasin, kuidas ta selle linnu ära tapab.
Lihtsalt. Ja ma ei osanud teda vihata ega armastada ega midagi.
Lihtsalt vaatasin. Ja nüüd ka.
Ma tahan, ma vahel tahan ka asju,
aga ma tean, et ma ei saa neid endale lubada.
Lihtsalt EI SAA. Noh. Raha ei ole. Meest ei ole.
Vaadake, vaadake, vaadake seda lindu, vaadake,
kui vaba ta on ja ometi kui seotud selle puruga siin,
kes kurat käsib või Jumal käsib neil seda siin süüa?
Mitte keegi. Mitte keegi. Lihtsalt vahel mina ja siis...

Küsimus, mis siit lähtub, on lihtne: kuhu kuulub Tuvinaine, kuhu kuulub iga inimene? Iga inimese olemasolu, iga inimese lähedusvajadus, iga inimese hingamine, sündimine, surm. Iga inimene ongi see, mis jääb, hoolimata sellest, kas ta teadvustab seda endale või mitte.

Oledki

sina oledki see
kellest lendamine
alles jääb
kui tuvilt võtta
tiivad

sina oledki see
kellest hellus
alles jääb
kui lapselt võtta
ema

sina oledki see
kes alles jääb
kui olen surnud

Iga inimene on see, mis jääb alles, kui pole tuvisid, pole elevante, pole ema, pole isa. Ja see teeb olemuslikult raskeks jäämise. Lausa filosoofiliseks. Noh,suuri sisalikke pole, inimene ikka alles. Mammuteid pole inimene ikka alles, aga ta teadvustab kogu aeg seda, mis oli ja see jääb ja kummitab tema olemasolu, nagu kuketapp või tuvid või veel midagi.

Ühele varjule Pariisi tänavatel 1871

Pariisi kommuuni ajal

Kui olla rähn ja toksida su sisse

mõni rida endast

jah, sind ei ole enam

ei ole sinu

valu, vahedust ja kurjust

mu jaoks sa oled

väike kuri lurjus

kes keppis koeraga

et süütust kaotada

ja nüüd keset

hämarduvaid trepikodasid

sa inimeste keskel

püksitaskus heeringas

püüad sõnu leida

ei keegi kuule sind

kui olla rähn ja toksida su sisse

ootamatut ahastust

et kas kõik on nii

kui näib või ennustatud