27 veebruar 2012

sõna kummalisus

see on naljakas, kuidas sõna käsitleda
kuidas mina seda käsitlen
loen amalfit ja mõtlen, et mida kuradit
et te tegelikult ei oska
et te tegelikult teete ühe koleda šablooni
mehe asemel, teie, suur, aga mingi osa minust ei küsi ka
ei küsi juba tükimat aega

poognas sain jälle osaks ühest üsna huvitavast eksperimendist - ütlesin, et saada sõnum ühele kirjutaja ja ta vastas, et ega 1999 niisama lihtsalt sõnumit poleks saatnud. minu reaktsioon tekstile oli mingis mõttes profaanne, sest ta tahtis lihtsalt seda sõna võtta ja kasutada, see oli ehk ainuke viis, kuidas teisega enda kõrval seostuda ja seoseid luua ja alal hoida. Sellist teksti lugedes tekib kohutavalt kummaline ja õõvastav tunne, mis ei anna rahu, et ma ei saa aru poogna funktsioonist, et ma ei saa öelda, mida ma tunnen, sest ma egotsen, ja igal juhul ma egotsen. vähemasti see, et ma ei talu teatud väärtussüsteemile laienevaid asju, ei talu teatud viisil öeldavaid sõnu, see tähendab, et ma ei talu teatud väärtushinnanguid, teebki mind egoks. Ma eraldan ennast sellestsamast grupist. samas see ülimalt siiras vastus minu rumalusele, lähtudes kellegi väärtushinnangutest, oli kohutavalt armas, jah.

mis on hea ja mis halb
ma ei usu, et ainult keel teeb head või halba
aga ta paneb sellele maailmale kuidagi lähedasemalt otsa vaatama küll
ja see on omakorda päris vahva
see vaatamine
see endalegi otsa vaatamine

ja K ajab KMi praegu segi, armas
ja mina mina olen juba niigi segi - veelgi armsam

armastusest

tegelikult
ja ma ei ole sellele vist kunagi nii
mõelnud
või üldse

et inimene võib sõda (sõna) pidada ka
lihtsalt sellepärast
et ta tahab
et too teine
teda näeks, kuuleks, vaataks
tähele paneks
et nagu koolipoiss
kisub juustest ja puha
et tähele pandaks

mai ole mõeld
sest teisiti tundub
loogilisem
aga tegelikult
vahel on kiusata vaja
iriseda ja vinguda

et

õlu ääretab üle
su suujoone
ma ei ole kunagi suutnud
ma ei suudagi
sind ega kedagi teist ka mitte
kuulda

sa küsid
et kas oled Himmler
või Hitler
või hulluks läinud
Heidegger või veel keegi
ja minul on hirm
et oled kõik need koos

ja mina
tahaks sulle haiget teha
aga tegelikult
kui sa päris ligi oled
enda juurde jätta
päris päris päris ligi


pulmades räägitakse et
nad suudlesid
esimest Kakumäel
ja mina mõtlen
et miks kõik teed
viivad Kakumäele
sinu oranž pluus
ja vanamehelikud sandaalid
ja suudlev paarike

miks kõik meie teed viivad
ausalt rääkima
päikseprille kandma
kallistama, naerma
ja küsima

ja lõpuks nõutult
lollakaid kirju kirjutama

Kakumäele Kakumäelt

-*-*-*-
muidugi me ei räägi omavahel
keegi ei räägi
sa istud
seal
sest see on ainuke koht
kus sa tegelikult istuda tead
ja mina siin
sest see on ainuke koht
kus mina tean istuda
muidugi sa armastad kedagi
ma ei usu, et mind
minule teed seda näitleja nägu
et
sest selliseid nägusid teed sa kõigile
vahid akendest sisse
nagu poisike, kes tahab
olla alati kõigi poolt armastatud
ja tegelikult tead sa isegi
et ainult vaimustad
armastada on sind võimatu
mis ei tähenda seda, et keegi ei hooli sinust
kõik omal veidral tüki kaupa moel
kingivad sulle oma pisikest armastust
ja see on nagu lust ja lillepidu
sest sa armastad armastust ja hoolimist

olgu see viimane või hoolimatus
ka minu kurjust armastad
kuigi kardad sama palju

aga mind ei

Jeff McMillan (1977) tegi pildi, midagi nii ilusat ja absurdset nägin ma täna unes, hiidnaine koos tillukese mehega (viimane oli lõpprikas) võrgutasid mind ära, võib-olla oligi hiidnaisel hiidpüstol, never know never know

asja pealkiri on "we cant help you" 2011

talle meeldivad loomad ja ilusad naised
mulle ka vist viimasel ajal


Kommentaare ei ole: