ei ole midagi öelda
aga kogu aeg tahaks lobiseda
härra Derrida ajab pea sassi
istub oma vahuste valgete juustega
mu kodu põrandal ja vaatab mulle silma
teeb
imeloom missugune
Inglile
millal sa õpetad
mind minema ära
sõnadest neetuist
millal sa lõpetad
minus karjuva kära
kui teada on eeldus
õiglust ei ole
on ainult homse
ja eilse virgutav sära
ei püsi
prillid ei püsi
juba pikemat aega
valus on
ja udune
valged luiged
mõned
hallitand ka
koos taevaga
poiss tüdrukut
kõrvetab pilguga
too aga
telefoni
ma tahan
talle öelda,
rääkigu
tollega
*
jah, nendele ja endale,
lilledele ja linnadele
kus ma pole kunagi käinud
inimesetele,
keda ma pole kunagi näinud
te pole üksi
te olete korraga koos olemas
nähke
ja te saate
nii ängistatud
kui ka vabastatud
teisest
esimesest
viimasest
valgehallitusjuust
kõlab nagu hommikud
turvakodus
valge hallitand
lagi pea kohal
laps otsekui purjus
vanamees posti külge
klammerdund ema seelikusse
koju enam ei saa
kodu enam ei ole
isa sai massimõrvariks
suhtele
mis ei olnudki olnud
alles nüüd saab aru
valgehallitusjuust
mida osta ei saa
imelik on halada
et raha ei ole
ja süüa
ja üldse
sõpru on ka vähe
kui näen poissi
kuidas vaatab mu
kehvasti preatud
aga siiski täna hommikul praetud
kartuleid klõbinal mööda linna töö juurde tulemas,
käe otsas on poisil
mustmiljon kotti
ja need silmad
siis on mul
jah siis on mul
enda pärast
*
ma sain täna uue sõna
RIIULIRÄÄKIJA
*
kel antud
see anda võib
või peabki?
aga tõestada
kel miskit anda
pole
ei saa
ka siis kui armastab
***
mind on alati liiga liiga liiga
eile oli ka
seisin sis järjekordses poolvahuses olekus
sealsamas ülikoolis
ma arvan, ma jään sinna käima
inimesi kaema
hallide juustega
hea mees
mu sõbranna armastab teda
mees andis talle tõlkida
ja temast sai
*
kuidas ma raamatuid müün?
ta on kaheksateist
ja ma ei tea
mida talle kinkida
ma soovitan
teile väga ilusat
noormeest
(jaa)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar