Felix Randel (1901-1977)
geomeetrilise inimese näituselt
täna
*
pidin eile väikest printsi nägema
ei näinud
samas ma väga kurb ei ole
aga natuke ikka
*
orav
niisama lihtsalt lasteaia taga
või ees
niisama lihtsalt
mõtleb, et ma ei pane teda tähele
panen kohe ekstra
mugib midagi
vaatab mind
mina arvan ta enda surnud
vanaemaks või emaks
kellekski tuttavaks
jaa
*
sügis on käes, energialaks on maha koorumas, nagu hingki välja endast, kummaline kui palju on võimalik kirjutada söögist Merlin Piirve romaanis näiteks, oodake, mina kirjutan teile kaa peedi-küüslaugusöögist, hea söök on, ainult, et mina lõhnan nagu poltergaistide, nõidade ja vampiiride hirm, suudlemisest vist ei tule täna asja
ma nii loodan, et nad panevad selle üles, selle minu Triinu-minuloo, tantsust ja ma tahan tantsust kirjutada kaa palju, ma ei tea miks, lihtsalt tahan, vahel, kodus istun Reet Neithali "Mis on mis kirjanduses" ja avastan, et luuletisi kommenteerin nagu Jacques Derrida, või et lugema peaks ikkagi Macpearsoni "Ossiani laule" ja et Friedrich Schlegel arvas, et luuletajale on kõik lubatud
(jah, lapsepilastamine kaa, võimekas, võimekas, võimekas)
inimene on ikka väga veider olla
ja kuidas see maailm seda kõike talub
ei tea
*
hispaania poiss, kellest päevalehes kirjutati, et otsib Eestis tööd, kõndis kenas ülikonnas vastu, naljakas oli vaadata
lugu - elu - lugu
see kirjutamise värk on ikka imelik
tõde kõnnib päisel päeval vastu
*
ahjaa eile nägin Kumus Ženja Fokinit minuga samasuguse paanilise rõõmuga Christian Diori naiste sametist musta pükskostüümi vaatamas
ma tahan seda
ma tahan seda
ja sis ma leidsin täna veel ühe kohutavalt ilusa mehe
sellise
ropult nunnu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar