21 september 2012

tähtsad lihtsad asjad

imelik kui rahustavalt võib mõjuda üks surnuaialkäik

nii nagu oleks ise ära surnud
ja leband sealsamas, kus lebatakse
räägin sis tädile, kuidas ma võrus surnuaial käin, et isaga ja
jah, isaga käin oma vanaisa haual Vahtseliinas
isaga käin ema juures kaa
ja teise vanaisa juures

imelik, et ma selline morbiidikute järeltulija olen
terve elu surnuaias maha elanud

vennanaine kuulab mind
muutub rahulikuks
ma tean, et muutub

lihtsad asjad teevad elu
lihtsad lihtsad lihtsad

vahel lausa koomiliselt lihtsad asjad
nali sellest, kuidas me peaks oma suurt suurt suurt raamatumüüjakõhtu vastuvõtja taha peitma, sest inimesed ju poodi ei tule muuks, kui selle kõhu vaatamiseks

naljakas, kuidas korraga puust pisut roostes surnuaiapink muutub kelguks - jaa päriskelguks, millega aastal 1988 sai  mäest alla lastud, no mis mäest sa siin keset metsakalmistut ikka lased, ega ei lasegi, lihtsalt vaatad seda, vaatad veel, mõtiskled, mis sind selles maailmas hoiab, siin sellel kalmistul, selle vana veidra ülitemperamentse naise kõrval, kellele on hädavajalik võtta üks koer, sest muidu ta lihtsalt läheb hulluks oma ekstravertsuses ja ekstravagantsuses

ohjeesus

aga tegelikult sa tead, mis sind siin hoiab, teadmine, et nii lihtsalt peab ja iga kord, kui sa sellega toime tuled, et sa oled tema meelest mingi lollaka vastiku rumala iha tagajärg, sis suudad sa endale peeglisse vaadates teavitada, et ei ole, su selja taga seisab peaaegu nähtamatu ema (teiste jaoks täiesti nähtamatu) ja vanaema

ja neid toetab alati telefonikaugusel asuv isa ja teine ema ja kõik on korras, kõik need ilusad inimesed, kellel on suured ilusad silmad - kõik need, kellesse sa usud, sest nad on - kõik need, kelle pärast sa tahaksid maailma maalida ilusamaks ja paremaks iga päev

*
küll, need tänapäeva naised ikka hoiavad oma mehi
kõvasti hoiavad

räägib mu tädi, jookseb seitsmekümne kaheksandat aastat

kuulan ahah

et tead ma palusin tal seda vahtrat normaalsemaks lõigata, tead, sügisel lendab terve see kalmistuplats lehti täis ja kesse seda koristab? ah? MINA! ja sina kaa vahel.

kuulan ahah

ja tead, ega see miša teab mis noor poiss ole, aga ikka tead, tahtis kohe aidata, läheb seitsmekümne üheks üle, noh praegu veel seitsekend, ronis aga üles ja tegi, head tööd tegi, ise näed, no vaata, ikka näed sirge peaaegu oksteta puu, ei pidand talle seletama, ei pidand ju liiga palju?

kuulan ahah

ja tead, naine sai tal vihaseks, väga vihaseks sai, et miks ma tema käest luba ei küsind, et tema meest laenan, et miks ma mehele raha ei maksnud, a ma maksin, ma ausõna maksin, andsin viina ja maksin viis eurot, ega sul raha vaja ei ole, kullake

ei ole, ei ole

*

a mina peaks tantsima minema
jaa zick on vist selle asja nimi
zick zick zick

jaa

*

1 kommentaar:

r2ndrott ütles ...

surnuaias on turvaline ja hea
ka pimedal ajal
surnuaiastaaži on minulgi päris palju
tuttavad õdusad kohad
on kalmuaiad

siselinna
metsakalmistu
kohila
kursi
simuna
karuse