09 september 2012

visake mind vette - lootus on nagu jõgi ütles Bhartrhari

kui visata guuglisse
poetry
sis saate frosti, whitmani ja dickinsoni

jaa

kui visata ennast ära
sis saate
palju inimesi
kes teid tagasi tahavad

aga vahel on vaja

*
naljakas on see, kuidas maailma vihmad
ei tundu üldse maailma vihmad

ja oavars on see, midapidi see poiss taevasse läks
ja vist jäi, selles muinasloos

kui kingad on katki
aga uusi osta ei julge ei taha
ei olegi raha

siis ei loksu see aeg ega vihm
kusagil ninas
ninast väljas hoopis

nagu poiss
kes jõudis taeva
aga alla

enam vist mitte?

*
vahel on mul kaa tunne
et peaks kloostrisse minema

lõikama maha juuksed
ja vahelduseks ka tissid

nii - võib-olla emaka välja
et sis linoleum ja šveits

või sis šveitsi juust
oleks kõik piisavalt
neutraalsed, et olla
mittemidagitegevad

(üks mu sõbranna armastab nimetada
mehi juustudeks, ütleb
et mõni hallitab, teine on pehme seest
pealt kõva, kolmas on lihtsalt

juust)

aga sõnad ja lood
tulevad nagunii
nad lendavad suurte

härma läind silmadega
kloostriaknast sisse
ja neil korraga on savi
et mina olen pime ja inetu

ja ei raseeri jalgu
neid huvitab rohkem mu naeratus
ja mõni mu krampi läind sõna
*
vahel ma tahaks
et inimesed oleks

mittepuhtad molluskid
mustades sõjakraavides
igal ühel sõduripaun
ja sõbra silm seljas

rinnataskus pruudi pilt
ja mingi võimas lootus
et homme on parem

meie oleme harjunud
pidama koeri
pidama puhtust
pidama meest
naist, last, head sõpra

aga mitte iseenda rahu

*


alati jääb miski kuidagi alles

Kommentaare ei ole: