Raske raske raske

Mul on ülesuhtlemine ja kodus väga väga väga külm. Ja sukkpükse kaa pole, et minna esinduslikult Külli Roosna "The Wolf Projectit" vaatama. Olin eile kohal koleda väsinud ringiaelejana. Hommikul otsisin serve the city grupi vabatahtliku koordinaatoriga ühte lastekodu Lasnamäel taga, kuskil poolteist tundi, sis tuli ungari poisi eest hoolitseda, et selline on rahvusraamatukogu ja selle õdusad avarused ja seal laua taga on vanaonu, kes mulle ühel ilusal päeval musi põsele tegi, lõpuks jõudsin väikest printsessi näha ja kõige kõige kõige lõpuks jõudsin Kenneth Flaki ja Külli Roosna etendusele tund aega varem külmununa, päev otsa sisuliselt söömata, ainult printsessi kakao suutsin aidata ära juua ja teise kakao sain Kumu kohvikust. Ja lõpuks olin lihtsalt kade ja kole ilmselt ka igaühe meelest. Aga etendus oli võimas. Täpselt selline, nagu olin kirjutanud sealsamas http://www.femme.ee/uudishimulik/persoon/8157 See energia, mis Flak-Roosna duol seest välja tiirub, see on nii tugev, et ma lihtsalt tunnen, kuidas mind alati maha paisatakse, kui ma nende etendust kaema lähen.

Kuigi jõle kahju on, et ma sain selle artikli eest ainult kaheksaeurose tasuta pileti etendusele, samal ajal kui endal polnud isegi raha, et kurat süüa osta. Tüüpiline. Kõik teiste heaks. Iseendal pole riideid, mida selga panna, und, et und näha, sest lihtsalt selleks pole aega, pole võimalust, pole kohta. Mitte midagi. Inimesed. Inimesed. Inimesed. Inimesed. Kogu aeg, igal pool. Ma lihtsalt ei jõua enam. Suutmatus olla ühe koha peal rohkem kui teatud moment. Külm on. Väga külm on.

A spaa pileti leidsin kuskilt maailma otsast või sis sahtlipõhjast. Nii et seda tuleb järgmine nädal kasutama hakata - võib-olla pühapäeval. Jälle inimesed. Uued inimesed. Hägusaks minevad prillid ja lõpmatu unevajadus. Koju tahan. Koju. Issi juurde.

Kolmapäev tuleb ilmselt jälle inimesi näha. Poognast tuleb ennast eemal hoida. seda on liiga liiga liiga liiga palju. Ja mind selles kaa.