luuletustepühapäev

kui sa küsid, kallis
kas ma armastan su silmi
pruune-siniseid
valgelt kangeid vihaseid
ja üksindusest kalke
armastan nii nagu ikka
kehvalt lubades
endale tehasetöölise nalju
standardsete karpide
ja meeste osas
ma ei vaevu taga nutmast
ega ette seda
kes sa eal ei ole
oled nagu oled
ennasttäis ja laisk
kuid ära ole kole
ma ei suuda armastada
inetust

*
kallis, lõpmata tore
on kõlada absurdse narratiivina
su sees kui lillekobar ja pügmee
kes kokku said
nuusutamises
mina hingan sind
vean su lõhna
oma juustes kaasas

sa istud vaikselt
ootamisest tumm
tahad olla supermees
unistuste autoga
stereotüüp
kes halvab mu armastust
aga su lõhn toob mu
tagasi su juurde

*
üle olla sellest
vahedast ükskõiksusest
mis ei lase mul tõesta
ja minna
mööda Tallinn-Tartu
maanteed Võru poole
oma lagunevasse koju
mis korduvalt korrastudes
saab endale uue
ilme ja tegumoe

kleebin pildi oma
surnud emast
laenuks saadud kingadele
kontseptuaalne kunst
kõverdub tõeluseks
ja armastus saab
veelkord sõna
hääl kähe
silmad vaatamisest
punased
hing kinni

'
*
me ei libise teineteise lukku, mu armas
oleme pandud teineteise ees lukku
sina supermees
mina kassnaine