millesse sukeldudes avastan enda unetuse
või unisuse või unistuste maa
näppava reaalsuse, mis ei lahku ega lahku
ei minust ega ka meist
kes me oleme inimesed
surnud ja elavad
lõikuvate nägijalike silmadega
ootame ootame ootame
kalgilt mingit ülesärkamist
millest
poliitikast
Rein Raud kirjutab, kuidas rääkima peaks poliitikast
mitte poliitikutest
elust mitte elukunstnikest
koertest mitte koertekaebajatest
heast mitte kurjast
aga ometi räägitakse sellest
millest rääkida annab
ja mina olen rohkem väsinud
kui ma tahaks olla
buster keaton (1895-1966)
ta tegeleb õhinkrapsakalt detektiivindusega nagu mina Hercule Poirot´d või Tom Barnabyd vaadates*
mis lugu räägib
vana elust ja ajast
rebenenud näoga
käredalt kahvatusiniseks
värvitud laugudega
ootmatust täis
kulunud naine
raamatupoe
leti taga
taganemata sammugi
oma pühadest julmustest
lõhkudes katki
kord sõnad
kord enda
kord minu
kord inimesed üldse
ise lased lahti
oma unistustest
ise lased lahti
iseendast
oma mugavuses
oma rahaahnuses
soostub ta mulle meenutama
nagu mu kõige jõhkram
tulevikupilt
*
me tookordne tulek
võttis aega ja võhmale
meid oleks võinud
ikka rohkem olla
sinisilmseid sitikaid
absoluutselt vaikivaid
reaalselt kohatuid
kehasid kõhklemisi
võisime ju uskuda
kahe peale kokku
et meil oli
selles riigis nende
inimeste keskel
oma koht
tegelikult olime reptiilid
kes kogemata
George Bushi
ajju pugesid
et mingit sõda alustada
et ennast kehtestada
et lugeda ja olla loetud
nende hullumeelsete
ja -keelsete hulka
keda mõisteti paremini
hukka
keda mõisteti paremini
kui neid teisi
sest nemad olid
kehtestanud
enda
keele
kus polnud ruumi venelastel ega araablastel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar