kiiu - kinnisvaramaakler
standardid
- täna saatsin ilusalekolleegile smsi ka standardite kohta
temale meeldivad ka standardid
ma ei oska neisse kuidagi suhtuda
tülikad nad ei tundu, aga tekitavad sellise õdusa emotsiooni, et kõik on korras
on ka? no ei tea tegelikult, kas on
töökaaslane rääkis kliendist
õudne klient? hea klient? minu sees rapsib vaikus
ei ole tegelikult vahet
*
natuke piinlik pärastlõuna tammsaare muuseumis, mu arvamuslugu on finito, mis finito
aga mõnele on ta oluline
mida ma siin tõestan? et kirjandusteadus on tähtis? seda ei ole vaja tõestada
miskipärast tahaks ka rääkima hakata standarditest
või pagunitest
sõbranna viis tingile, kõhul kõige mõnusam laps, keda ma ka sain usaldatud hoidma
tunne
kribas ennast lahti
koolikaaslasi on alati hea näha,
teadlane olla on rabe ja hullumeelne korraga
kui sa oled midagi oma elus täitnud, siis sa oledki see - standard enda meelest, kuhugi jõudnud, teiste meelest võib-olla ka, ehk olekski standardeid rohkem vaja ellu, aga just neid emotsionaalseid standardeid, et kuidas inimestega ei saa käituda, et kuidas tuleb käituda,
*
vaikusest hoovab kohale absurdireaalsus, makaronisupp BFMis kõlab palju paremini kui kinnisvaramaakleri väljatehtud lõuna, ehkki suhteid ja sidemeid tuleb luua, see käib elu juurde, tädi helistab, pole vist mulle kuu või kaks helistanud, aga nüüd näe helistab.
*
Võib-olla ma lähen ja vaatan ta üle.
Ütlen, et tore on, et ma sind tean, ja siis võtan asjad ja hakkan tagasi tulema,
Võib-olla reisin pöialpüsti terve Eesti sel suvel läbi, vaikselt vahedalt enese teadmatagi iga hetk armudes sellesse, mis mind ees ootab, kaardistades iseennast eneseootuses iga kord, kui ma jõuan jälle kuhugi võõrasse ja ometi oma linna
oma saart ma ei otsi
oma linna otsin
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar