tead

tead, see kui sa ei räägi minuga, see ei olegi kõige hullem
siis on see teatud vabastav vaikus
millele ei ole võimalik nime anda
mis lihtsalt kestab tuhandeid
hingi ja aastaid ja korralagedusi ja sõnu
aga kui sa räägid minuga
siis on see ka vaikuste vaheline tandem
silmad ja sõnad ja veel midagi
mis hoiab mind korras ja ma tean
et sind ka

*
tuleb siis välja, et ma ei saa jälle pooltest asjadest aru, või kui saan, siis tõmbavad nad mind nii pingule, et ma tahaks karjuda, aga ei suuda korralikult, täpisteaduslikult, vaikimata. ellekas tõmbab mind segaselt avatuks raamatuks ja mina tunnen, et ma ei hinga enam.

"su väljavalitu ei tohi juua," kõlab nagu robustne karje, appihüüe, sisselüke, valus kohalolu löök näkku, mis ei tee midagi muud, mis isegi ei valuta südant niimoodi, nagu see tegelikult peaks valutama. kell kolm hommikul, peale seda, kui olen tundide kaupa visanud paremale ja vasemale kaarte, kui mu telefon tiksub olemasolusse kiiremini ja mõistvamalt, kui teised telefonid - jõuan ma aeglaselt endani - jah, ma olen täiskasvanud, aga ometi mitte

mu valikud keerlevad ümber poisikeste, kes ei kasva kunagi suureks, ja ma ise keerlen ümber poisikeste, kes ei kasva kunagi suureks, kes joovad ennast suureks ja julgeks, kes ei ole seda niisama