imelik tunne on jalutada väljas
ma ei ole saanud tükk aega ennast endana tunda
tükk tükk tükk tükk aega
jah
ma pean selle eest maksma
raha vähem teenima
asju tegema teisiti, kui ma neid seni olen teinud
tundma ennast vähem süüdi
ma ei teagi
aga jalutada
lihtsalt jalutada
on nii paganama hea
see kolleeg on muide Iluskolleeg eelmises postituses - muidu me hängime töö ajal tema leti ääres, jutustame maast ja ilmast, a ükspäev otsustasime, et istume kuskil muru peal kella kaheni öösel, täitsa äge oli, ta on selline depressiivne tolgus, kui paremat pole kuskilt võtta, tuleb ta võtta, aga õnneks on ta ilus, nii et tegelikult paremat minu mõistes polegi kuskilt võtta, ja mina heldin nagu viimane vanainimene tema peale ära, muudkui käin ja kallistan, siis ta annab teada, et ta on tundetu jobu, mida ta võib täiesti vabalt olla ka, ega ma eriti palju parem ise ole, aga mulle meeldib tema jaoks olemas olla, ma ei tea, kui palju talle meeldib minu jaoks olemas olla, olgu siis tundetu jobu, olgu siis plaaniliselt hüperüksildane paljude tüdruksõpradega, keda ta ilmselt natuke kõiki ihaldab, teades, et ei või kedagi neist eriti endale lubada, sest tal omast arust pole midagi pakkuda, noh, olgu siis nii
inimesed on imelikud
kui neil on palju, nad isegi ei näe, kui palju
kui neil on vähe, nad näevad seda vähestki nii suurena, et see sära, ehmatab ära
noh, need on muidugi erinevad inimesed,
kas raha on oluline?
kas aeg on oluline?
kas maailma muuta on oluline?
ilmselt on
aga kõik see pole vähemtähtis sellest, mille poole me pürgime
unistustest
UNISTUSED
on kõige tähtsamad
mina unistan maailma muuta
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar