Peegel
Ta seisis peegli ees - pikkade, poolde õlga kasvanud juustega, silmad avatud, huuled paokil. Ta oli nii ilus, et peegel oleks pidanud ainuüksi ta näo peegeldamisest killustuma, sest häbi oleks pidanud olema midagi nii hunnitult ilusat peegeldada. Aga paokil suus olid valuskatkised hambad - puseriti paremale ja vasemale. Nende juurestikus õgisid tema ilu ussid. Ta kiskus neid sealt välja ükshaaval, seni kuni peeglil hakkas paha. Ta pidi järjekordset noormeest suudlema, eelmised olid ta suudlusest surnud usside pärast.
Armumine
Kõige raskem on ära armuda nii nagu on vaja: elementaarselt, ausalt, lausa vabausklikult. Nii et hing ei oleks kinni, vaid avatud ja julge sellest tundest. Avatud andma endast kõik ja vastu võtma veel rohkem. Absoluudistama ennast ja oma proosalisust - olemata ülbe ja jõhker teiste hingede ja kehade suhtes.
Motivatsioon
Ausalt öeldes ma vahel imestan selle üle, kui tühi on inimene. Jumalata? Üksi? Teistega koos olles? Kui tühi ja mitmepalgeline ja julm ta on. Mina olen. Teed ei ole. Tee tuleb ise teha ja selle tegemise käigus tuleb endaks saada. Sundida ennast olema julge. Kuidas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar