Esimest korda oma elus sain teada, et ma ei oska persetki kirjutada või noh ma ei tee seda teadlikult ja visalt ja distsiplineeritult, kui ma temaga tuttavaks sain.
Mul oli peika.
Või - tüüpilise suhteeirajana nimetan ma kõiki meestuttavaid, kellega ma end kogemata tänavanurkadel musitamas taban - silmarõõmudeks. Ja musitamine kõlab ninnunännulikult, aga tabavalt, arvestades minu suhtumist igasugustesse sugulistesse tegevustesse. Suhtumine on mul üsnagi vastuoluline, nagu ma isegi aegajalt.
Ja rõõmud valmistavadki tavaliselt rõõmu - silmadele, vahel pakuvad ajutoonust. Praegu kõlab nagu rääkisin mõnest kasulikust A või B vitamiinist, mida alla neelata õigel ajal. Eelkõige pakuvad nad väheke tähelepanuvõimet oma välimusele, mida ma enamasti eiran rohkem kui siga pärleid.
Korraga peale silmarõõmu tundmaõppimist - olen ametis kõrvaaukude tegemise, vahel isegi lokkidega. Mõnikord panen koguni iga jumala päev endale uue ja veel ilusama kleidi selga, et ainult inimestele meeldida ja see tuleb mul hästi välja. See kõik kestab seni kuni silmarõõm on nii õnges, et igav hakkab.
Aga enne seda igavuseperioodi, mis tuleb peale teist kuud. On huvitatuse periood. Oma päriskirjanik-luuletajasõbrast-silmarõõmust rääkides tulebki mainida, et ta oli ajutoonus. Ma pole mitte kunagi oma elu jooksul nii palju püüdnud kunstinäitusi, teatrietendusi ja raamatuid ümber rääkida, kui temaga koos olles. Kõige veidram oli see, et ta viitsis seda kõike kuulata. Plusspunktid, plusspunktid mu kallile.
Ma ei ole suutnud kellelegi nii üksikasjalikult ümber rääkida oma sündimise ja suremise metamorfoosi. Kellegi teise puhul pole ma julenud ennast emotsionaalselt nii lõhki ja ribadeks lõigata - valusalt ja avameelselt, et nüüd, kui me kogemata ühistele üritustele satume, on mul sama hirmus talle silma vaadata ja endast rääkida, kui oleksin maailma kõige suuremates tornaadodes süüdi. Olengi, tuletame meelde, ma olen Katrina ja ma jään Katrinaks.
Kellegi teise puhul pole ma käest kinni hoides nagu muuseas maininud, et see on psühholoogiliselt normaalne suhtefaasis, kus inimesed käituvad nagu vanemad oma pisikeste lastega. Hoiavad käest kinni, musitavad, nunnutavad. Noh, olete küll näinud neid mammasid-papasid lastega.
Tegelikult ei ole mul kunagi mingeid faase. Olgem ausad, enamasti arvan ma, et mees tüdineb minust kahe esimese kuu jooksul ja kui ta seda ise ei tee, siis tüütab ta mind ära.
Minu sõbraga - olgem ausad, lõppkokkuvõttes on nad kõik mu sõbrad - seovad mind ühised tuttavad ja kahtlasevõitu küsimustik: kas sa oledki selline, mõttetult kõikidega koosolev litsakas (justkui litsakas) kergemeelsus ise.
Noh igal juhul pole ma see tüdruk, kellele sa "Kon-Tiki" kingid, sest ma olen ülbe ja enesekeskne. Ma isegi ei püüa meeldida, ehkki nagu peaks.
Igal juhul mu silmarõõm analüüsis, lõikas lahti, lapitas, tõmbus kõrvale, unustas, kaotas, jõi end silmituks, kustutas mälust, poetas tõenäoliselt meie kummalisest ja hullumeelsest, peaaegu painavast suhtest ka sinna oma mentaalsesse märkmikku tähelepanekuid elust enesest, mis olid sama valusad ja kirglised nagu ta isegi.
Mina ei saanud tema kirjutamishullusest enne aru, kui astusin üle tema koduläve. Pisike korter oli paksult täis raamatuid, mis kõrgusid kuhjadena taeva poole.
"Et ma siis teen uurimustööd," sõnas ta otsekui muuseas ja mina kuulasin teda ammulisui. Sel hetkel sain aru, et ma ei ole kirjanik ega luuletaja. Et olen hobifanaatik, kes vaid vahel on hobihulluses psühholoogiast ja ajaloost, aga mitte kunagi selleks, et kirjutada fantastiline armu- või vihalugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar