28 mai 2015

Jumal baariletis ehk kuidas maha rahuneda

Miili oli üks nendest naistest– andekas kokteile kokku segama, andekas mehi murdma. Enamasti aga murdis ta inimesi oma kohvik-baaris ebamugavustsoonist välja, naeratades kõigile, kes tulid ja läksid. Miili ümarad kirgassinised silmad kohtusid tihti teisel pool letti asuvate hallide, roheliste, pruunide, kollakate, teiste siniste silmadega – kõigil olid mured, kõik olid pisut katki ja ometi midagi juhtus, kui nad Miilile silma kaesid. Ehmatav Jumalaga kohtumise rahu.
„Sulle on kuidagi lihtne südant puistata,“ sõnas Liisa – see püsiklient, kes korraks oli saanud Miili rahu.
„On jah. Aga ma ei oska kaasa tunda. Ma lihtsalt kuulan. Mul on ükskõik meestest, naistest, katustest. Nad nagunii lagunevad, haigestuvad, surevad. Tead, siin on mõni nädal järjest käinud üks tüdruk – ilus ja õnnetu. Tükk aega mõtlesin, et ilusad inimesed ei saa olla õnnetud. Aga näe saavad ikka. Kõikidel on võimalus olla õnnetu ja ma ei näe selles midagi halba. See on kuidagi inimlik ja normaalne. Ta tuli veel mitu korda. Viimane kord küsis, et millal ta mind näha võib. Ma ei teadnud, eks see ole tema enda korraldada, et millal.“
Miili lapp tegi pähklipuruse baarilaua puhtaks – oksakohad küündisid tumedamana pruunist esile. Liisa kortsutas kulmu. Ta tahtis küsida, aga enne seda pisut vinguda: „Ma ei ole tükk aega ehitada saanud. Teadküll – kõik pakuvad odavamat hinda, kui meie, aga ma ei saa aru, mida nad teevad, kas nad siis ei maksa oma ehitusmeestele? Või kasutavad vanu materjale? Ah...“ korraga lõi ta käega ja jätkas hoopis mujalt: „Huvitav, mis sellest sinu ilusast ja õnnetust tüdrukust sai.“
Miili vaatas pingsalt baariletti. Mis sellest tüdrukust sai? Või tollest teisest, kellega enesekeskne jõmm koju läks, sattudes pärast üle leti tõe vaatamist Miiliga päris suurde segadusse. Või mis sai tollest daamist, kes oli juba kolmandat korda mehest umbes samal põhjusel (baaridaam, ehkki iga kord erinev) lahutanud? Või sellest, kes käis siin igal õhtul oma purjus meest koju korjamas, kuni ühel päeval ta lihtsalt ei tulnud? Mees jõi edasi, aga lakkas kirjutamast luuletusi sealsamas akna juures. Igal õhtul kuus õlut ja iga õlle vahepeale üks luuletus.
Muidugi ta sai teada, mis sellest tüdrukuga juhtus. Too ju puistas temale. Mis aga vaevas Liisa südant, pani Miili hoopistükkis mõtlema.
Liisa otsustas, et ta ei vaja enda kõrvale meest, sest viimane, kes tal oli, kasvatas lapsi teise naisega ja rahad, mis tal katustest tulid, läksid kõik tollele.
Nende kaks poega olid kirest sündinud, mis sai tol hetkel otsa, kui kohustused langesid kolinal kaela. Mees võttis isapuhkuse, et Liisa kõrval ellu jääda ja lapsi elus hoida. Liisa vaatas oma kaksikutest poegi nagu tulnukaid, nende nutt ja piima nõudmine häiris teda. Naist haaras depressioon ainuüksi mõttest, et ta peab nendega hakkama saama – tema, kes ta suutis meestele platsil selgeks teha mismoodi ühte või teist konstruktsiooni ehitada, kuidas pidi müüri laduma, et kõik kokku ei kukuks – ei suutnud omaenda elu üles ehitada.
Paul – Liisa mees ja laste isa – püüdis lohutada, abiks olla, aga ta lükati eemale, sest Liisa ei mõistnud ei lapsi ega tol viimasel kooselu poolaastal oma meest. Too otsekui hingas noid kahte kopsudesse, ärkas õigel ajal üles – tundes kuklaga nonde vähkremist juba ette. Liisa, kes jäeti üksi kaksikutega koju, oli ahastuses, kui nood nutma puhkesid. Ta oli sama ärevil kui lapsed, kes tajusid ema närvilisust ja suutmatust nendega toime tulla. Ta püüdis neid rahustada, aga kõik lõppes nõude lõhkumisega köögis, sest muidu oleks ta neile röökivatele käkkidele kallale tormanud.
Ja siin baarileti taga oli inimene, kes väitis, et talle ei meeldi naised ega mehed. Liisale ei meeldinud tema enda lapsed ja ta ei saanud sellest kellelegi rääkida, sest teda oleks koletiseks peetud. Kui Paul lõpuks mõistis, et Liisa vihkas oma poegi ja teda, kes talle need pojad tegi, siis helistas ta oma emale, kes peaaegu, et naeris oma poja uue rolli üle.
Liisa oli olnud täiuslik – ilus, andekas, teravmeelne. Naine tegi kõike, mida Paul polnud osanud või julenud teha. Ta hääletas läbi Euroopa. Ta ehitas maju üle Eesti ja mõned sekka Soome ja Lätti. Nende esimesel kohtamisel Rottermanni soolalaos, lummas naine ehituse ajaloost rääkides Pauli.
Liisa ei söönud regulaarsel, seepärast oli ta kõhn – Paul võttis söögitegemise ja söömapanemise oma kohustuseks. Aga see, mida naine oskas, seda tahtis Paul nende ühiste lastega jagada. Korraga nägi ta naist, kes tiirles telefoni ümber juba pärast sünnitust ja pahandas ämmaemanda imestuseks projekteerijaga. Ta nägi naist, kes tegi kakskümmend neli seitse tööd ja suutis kontrollida oma raudse meelekindlusega nii mõndagi majaehitusest segaduses klienti, kuid oma poegadega ei osanud Liisa MIDAgi teha.
Tol õhtul tuli Paul sõbra juurest koju ja nägi karjuvaid lapsi ja klaasikilde.
Nädala pärast kolis Liisa lõplikult nende elust välja. Ta saatis Paulile igakuiselt raha ja palus iga kord vabandust. Mees sai aru.
Liisa armastas Pauli nii palju või tema vanemate ja õdede meelest nii vähe, et ta lahkus. See oli tobe istuda pärast ränka tööpäeva baaris ja teada, et ta pidi elama järgmised 50 aastat üksi, sest sellest lastesaamis- ja pereloomisšokist ei saanud ta üle. Ta ei suhelnud siiani – kogu draamast oli möödunud kaks aastat – oma õega, kes pidas emadust normaalseks ja Liisat vastavalt ebanormaalseks.

Õnneks Liisa teadis, kuhu tulla oma üksindust lahustama. Kodus oli vibraator, tööl mehed, baaris Miili, kellel võib-olla, et oli pruut. Liisa ei julenud seda küsida. 

Kommentaare ei ole: