Miili oli üks nendest naistest–
andekas kokteile kokku segama, andekas mehi murdma. Enamasti aga
murdis ta inimesi oma kohvik-baaris ebamugavustsoonist välja,
naeratades kõigile, kes tulid ja läksid. Miili ümarad
kirgassinised silmad kohtusid tihti teisel pool letti asuvate
hallide, roheliste, pruunide, kollakate, teiste siniste silmadega –
kõigil olid mured, kõik olid pisut katki ja ometi midagi juhtus,
kui nad Miilile silma kaesid. Ehmatav Jumalaga kohtumise rahu.
„Sulle on kuidagi lihtne südant
puistata,“ sõnas Liisa – see püsiklient, kes korraks oli saanud
Miili rahu.
„On jah. Aga ma ei oska kaasa tunda. Ma lihtsalt kuulan. Mul on
ükskõik meestest, naistest, katustest. Nad nagunii lagunevad,
haigestuvad, surevad. Tead, siin on mõni nädal järjest käinud üks
tüdruk – ilus ja õnnetu. Tükk aega mõtlesin, et ilusad inimesed
ei saa olla õnnetud. Aga näe saavad ikka. Kõikidel on võimalus
olla õnnetu ja ma ei näe selles midagi halba. See on kuidagi
inimlik ja normaalne. Ta tuli veel mitu korda. Viimane kord küsis,
et millal ta mind näha võib. Ma ei teadnud, eks see ole tema enda
korraldada, et millal.“
Miili lapp tegi pähklipuruse baarilaua
puhtaks – oksakohad küündisid tumedamana pruunist esile. Liisa
kortsutas kulmu. Ta tahtis küsida, aga enne seda pisut vinguda: „Ma
ei ole tükk aega ehitada saanud. Teadküll – kõik pakuvad
odavamat hinda, kui meie, aga ma ei saa aru, mida nad teevad, kas nad
siis ei maksa oma ehitusmeestele? Või kasutavad vanu materjale?
Ah...“ korraga lõi ta käega ja jätkas hoopis mujalt: „Huvitav,
mis sellest sinu ilusast ja õnnetust tüdrukust sai.“
Miili vaatas pingsalt baariletti. Mis
sellest tüdrukust sai? Või tollest teisest, kellega enesekeskne
jõmm koju läks, sattudes pärast üle leti tõe vaatamist Miiliga
päris suurde segadusse. Või mis sai tollest daamist, kes oli juba
kolmandat korda mehest umbes samal põhjusel (baaridaam, ehkki iga
kord erinev) lahutanud? Või sellest, kes käis siin igal õhtul oma
purjus meest koju korjamas, kuni ühel päeval ta lihtsalt ei tulnud?
Mees jõi edasi, aga lakkas kirjutamast luuletusi sealsamas akna
juures. Igal õhtul kuus õlut ja iga õlle vahepeale üks luuletus.
Muidugi ta sai teada, mis sellest
tüdrukuga juhtus. Too ju puistas temale. Mis aga vaevas Liisa
südant, pani Miili hoopistükkis mõtlema.
Liisa otsustas, et ta ei vaja enda
kõrvale meest, sest viimane, kes tal oli, kasvatas lapsi teise
naisega ja rahad, mis tal katustest tulid, läksid kõik tollele.
Nende kaks poega olid kirest sündinud,
mis sai tol hetkel otsa, kui kohustused langesid kolinal kaela. Mees
võttis isapuhkuse, et Liisa kõrval ellu jääda ja lapsi elus
hoida. Liisa vaatas oma kaksikutest poegi nagu tulnukaid, nende nutt
ja piima nõudmine häiris teda. Naist haaras depressioon ainuüksi
mõttest, et ta peab nendega hakkama saama – tema, kes ta suutis
meestele platsil selgeks teha mismoodi ühte või teist
konstruktsiooni ehitada, kuidas pidi müüri laduma, et kõik kokku
ei kukuks – ei suutnud omaenda elu üles ehitada.
Paul – Liisa mees ja laste isa –
püüdis lohutada, abiks olla, aga ta lükati eemale, sest Liisa ei
mõistnud ei lapsi ega tol viimasel kooselu poolaastal oma meest. Too
otsekui hingas noid kahte kopsudesse, ärkas õigel ajal üles –
tundes kuklaga nonde vähkremist juba ette. Liisa, kes jäeti üksi
kaksikutega koju, oli ahastuses, kui nood nutma puhkesid. Ta oli sama
ärevil kui lapsed, kes tajusid ema närvilisust ja suutmatust
nendega toime tulla. Ta püüdis neid rahustada, aga kõik lõppes
nõude lõhkumisega köögis, sest muidu oleks ta neile röökivatele
käkkidele kallale tormanud.
Ja siin baarileti taga oli inimene, kes
väitis, et talle ei meeldi naised ega mehed. Liisale ei meeldinud
tema enda lapsed ja ta ei saanud sellest kellelegi rääkida, sest
teda oleks koletiseks peetud. Kui Paul lõpuks mõistis, et Liisa
vihkas oma poegi ja teda, kes talle need pojad tegi, siis helistas ta
oma emale, kes peaaegu, et naeris oma poja uue rolli üle.
Liisa oli olnud täiuslik – ilus,
andekas, teravmeelne. Naine tegi kõike, mida Paul polnud osanud või
julenud teha. Ta hääletas läbi Euroopa. Ta ehitas maju üle Eesti
ja mõned sekka Soome ja Lätti. Nende esimesel kohtamisel
Rottermanni soolalaos, lummas naine ehituse ajaloost rääkides
Pauli.
Liisa ei söönud regulaarsel,
seepärast oli ta kõhn – Paul võttis söögitegemise ja
söömapanemise oma kohustuseks. Aga see, mida naine oskas, seda
tahtis Paul nende ühiste lastega jagada. Korraga nägi ta naist,
kes tiirles telefoni ümber juba pärast sünnitust ja pahandas
ämmaemanda imestuseks projekteerijaga. Ta nägi naist, kes tegi
kakskümmend neli seitse tööd ja suutis kontrollida oma raudse
meelekindlusega nii mõndagi majaehitusest segaduses klienti, kuid
oma poegadega ei osanud Liisa MIDAgi teha.
Tol õhtul tuli Paul sõbra juurest
koju ja nägi karjuvaid lapsi ja klaasikilde.
Nädala pärast kolis Liisa lõplikult
nende elust välja. Ta saatis Paulile igakuiselt raha ja palus iga
kord vabandust. Mees sai aru.
Liisa armastas Pauli nii palju või
tema vanemate ja õdede meelest nii vähe, et ta lahkus. See oli tobe
istuda pärast ränka tööpäeva baaris ja teada, et ta pidi elama
järgmised 50 aastat üksi, sest sellest lastesaamis- ja
pereloomisšokist ei saanud ta üle. Ta ei suhelnud siiani – kogu
draamast oli möödunud kaks aastat – oma õega, kes pidas emadust
normaalseks ja Liisat vastavalt ebanormaalseks.
Õnneks Liisa teadis, kuhu tulla oma
üksindust lahustama. Kodus oli vibraator, tööl mehed, baaris
Miili, kellel võib-olla, et oli pruut. Liisa ei julenud seda küsida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar