31 mai 2015

Stoner ja aeg

Loen praegu John Williamsi romaani "Stoner" - natuke tammsaarelik, natuke ristikivilik ja päriselt praegu popp Prantsusmaal ja Usas. Imelik lausa. Vahel on tunne, et me oleme palju paremas seisus, kui nemad. Oleme alati olnud, just selle väiksuse pärast, mis tabab tuuma palju kiiremini, kui suurus ja niinimetatud peaaegu et banaalne kõikehaaramise püüdlus. Aga sellist kurbust, sellist armastuse puudmist, nagu ma hra Williamsi kangelasel William Stoneri elus, pole ma vist tükk aega kellegi elus leidnud. Imelik. Seda kummalist võimetust hoolida ja ka tahtmist hoolida - pole ma kelleski teises näinud kui Edithis.

*
minna natuke lähemale
ajale või elule
või kaotusele

oodata vanades majades
ilmutusi
pöördudes ringi
näha lõpmatusi
kel suudlus on
kel mõõk
kel ülbus on
kel taak

minna natuke lähemale
ajale või elule
või kaotusele

*
ma tahan esineda
omaenda luuletustega
leetritega
silmadega
lastega
keda ma ei sünnitanud

ma tahan seista
tühja ja täiuslikuna
mõõtmatu
musta auguna
kuhu lendavad
kõik need
unustusse
viidud unistused

*
minu praegusse aega
võib kududa natuke
kaduvat maailma
mina ei mäleta ju
kuidas tulla
tuliste jalgadega
taevast alla
silmis kasvamise säde
ehkki vanasti
tulin ma iga päev.


Kommentaare ei ole: