16 mai 2015

Pehmed kivid

Lugesin ta siis läbi. Viimasel ajal on kirjanduse lugemine minu jaoks midagi ülimat. Midagi vabastuslikku ja midagi, mis ajab mind segadusse. Kui ma peaks Hasso Krullist midagi kirjutama siis, ma ilmselt hea meelega ei kirjutaks. Temast on sama mõttetu kirjutada kui Tammsaarest või Õnnepalust või eestikeelsest Kaplinskist. No mida uut ma teile siin räägin. Eimiskit. Ja see viimane raamat - noh, see on nagu vesi eestluse kerisele, mille vastu mul pole midagi. Lihtsalt mis vesi ja mis keeris ja mis eestlus. Ja see on tore, et see inimestele meeldib. Ausalt. Lihtsalt veel kord, mis vesi (veri), mis keeris (valamine) ja mis eestlus (päritolu) - meid ikka siin päästab, kui me ise ei taju oma veidrat olemist. Päriseks olemist. Üks vaba päev. Natuke kirjutamist. Vähe und. Ja mingi ebastabiilsusega määritud inimeseks olemine, mida ei saa mitte kuidagi päriselt normaalseks nimetada. Vaatlen siin oma raamaturiiulit ja mingil imelikul põhjusel - hirmus hea on, kui ma ta läbi saaks loetud ja tast kirjutatud. Ja ma olen õnnelik, et Krull oma pehmete kividega kah siiakanti sattus, aga ma tunnen, et temast hakatakse kirjutama/kirjutatakse/on kirjutatud liigagi palju ja mida ma ikka hakkan pihta kahe arvustusega viimases Vikris just sellesama tegelase pihta. Pole midagi arvata.

Ahjaa istusime ühe inimesega Viktor Tsoi ja ansambel KINO õhtul, mis kestis viis tundi ja mõjus omal veidral moel äärmiselt pikana - kõige lõpuks kadus tahtmine käia sellistel üritustel. Ma ikka loodan, et järgmine kord tehakse mõned suppakad alla sest tegelikult on vene rokipundid ägedad ja eestlaste harimine ei peaks piirduma vaid Müürilehe lausega, et tulge oma mullist välja. Neeh.

Kommentaare ei ole: