20 mai 2015

Neuroos, prantsus ja Karums

Mõned tekstid on nii pagana neurootilised, et hirmus hakkab. Näiteks Davidsi "Arved klaariks". Ja mul on nii palju prantsuse keele õpikuid, et lõpuks võiks prantsuse keel niisamagi selgeks saada. Aga ei, telekas on põnevam: "Castle", "The Big Bang Theory", "Keha kui asitõend", "2 ja 0,5 meest". Tundub, et varsti saab minust viimaste aastate ameerika telesarjade asjatundja. Et kes on geinäitleja ja miks ometi Mayim Bialik Jim Parsonsiga päriselt lapsi ei saa. Ohjah. Ja muidugi endiselt endiselt - kui ma olen otsustanud, et minule meeldib mingi herr, siis kurat see herr on minu mõttemulli sees ikka kuradi kaua. Mis ma tegema peaks? Otsima uue herri või? No mida ma teen mingi tüübiga, kes tõenäoliselt ei viitsiks MINUga midagi muud teha kui oma endistest naistest rääkida, kusjuures teatud inimeste puhul on see tavaline. Näiteks Lauri. Ja ma ei ole pahane. Aga see minu herr. Kurat juba aasta otsa ma POLE temaga suhelnud. Ainuke etteheide, mis mul meeles on, on seotud joomisega. Aga noh... See pole minu meelest ka eriti suur etteheide. Pigem ikka tagaheide. Kuradi neuroos. Kuradi vastik kiindumus, millest ei saa üle olla, mis teeb haiget. Häidridu kardan selle paganama pärast. Prima Vistat kartsin. Et jälle, kuskilt mingist uksest astub sisse herr, kellega ma ei oska suhelda, kes tekitab minus paanikatunde, selle tunde, et ma ei oska ühtegi kuradi isiklikku suhet luua, et ma olen juba ette ebaõnnestunud - armastajana, naisena. See on nii vastik tunne, et karjuda tahaks. Noh, ma saan ju sellest Amyst aru, ma saan tema ahastusest aru ja isegi tema riietest saan aru. Mina näiteks olen kandnud lohisevaid riideid, et varjata oma rindu, ja mitte sellepärast, et tüdrukutele meeldida, vaid, et meeldida poistele oma aju, mitte tisside ja keha pärast. Nüüd on vist olukord pisut vastupidine. Aga ikkagi.

Eile üritasin olematu raha eest poest osta küüslauku, Karumsi kohukesi (see muide on Maia süü, et ma neid pidevalt osta püüan), piima, porgandit ja veel midagi, ja siis tuli välja, et mul on null raha arvel. Niiet niimoodi ma olingi - natuke piinlik oli. Nüüd vist ei käi tükk aega oma kodupoes midagi ostmas. Kahel põhjusel. Mul on kaheks ja pooleks nädalaks vist kokku viiskend euri jäänud ja loomulikult ka sellepärast, et piinlik on.

Pühapäeval suutsin oma 50 euri ära süüa, ära juua ja Kumus pilte uurides ära vaadata. Ohjah.

Kommentaare ei ole: