13 mai 2015

Pühapäevavärk

Baltijaama turu kutsa, keda ma tahtsin hirmsasti paitada. No onju nunnu, täpselt selline, et astuks ligi ja teeks pai ja pai ja pai, omanik müüs aga samal ajal varsti lõpnuks kuulutatud banaane, hääd paprikat ja muud söödavat.

Ahjaa, stseen oli ka. Purjus naine saab mehega kokku ja ilmselt on see mees tema laste isa ja ilmselt ei ela nad juba pikemat aega koos ja mina kuulen venekeelset seletamist: "Mitte tere! Mitte tere! Mitte tere! Ikka head emade päeva paluks!"


Hakkasin liin number 5 juurest üles ronima - üle raudtee ja puha ikka Mereakadeemia hoone poole, enne seda olin kohanud kuidagi kahe aasta jooksul kahe silma vahele jäänud koera hauda ja suppi, õigemini küll ingliskeelset suppi majaseinal ereoranžina. Aga seal ta siis oli. Onu, kes jalutas mulle vastu, ja kellest ma suutsin vaid kauguses pilti teha. Aga põnev. Sügisballilik tunne tekkis või siis tuleb öelda sipelgapesalik. Kuidagi oleks nagu kõrvaltvaataja olnud ja samas nagu ei olnud ka. Nägin ja ei näinud, rääkima ei julend kukkuda, et kuhu minek ja miks siin. Kevade lõhn - ma sain ju ise ka aru, miks ma just siin, Koplis olin.

Kommentaare ei ole: