natuke öödest

ülivürtsikas söök
ilusad mehed

(või siis vabandust, koledad ja vanad mehed (millal nad sis koledaks poleks läinud eks minagi lähen) jutt, nobe, pisut temperamentne) HK ja CP Kasekese katusel vastuvõetud uusaasta, jutt temast ja temast ja temast ja tema kohta öeldakse, et geniaalne, mina ütlen idiootne, ootne igal juhul, sest ma ootan, ma ei tea kurat mida, sest muust ma mõelda ei suutnud sel kaunil uuelaastal, jah? sellest, miks ma ei suuda inimesi armastada, või armastan selliseid, kellele minu armastus on selg hanel ja vesi hanele.

kaon
kaotan

nüüd
kohe

muidu käisin tartus ja bellukas proovis minust naist välja kloppida
lõpuks ometi on ta kuidagi rahulikult ja mõnusalt - ei liiga ärevalt ega midagi ja see tekitab minus kummalise kindlustunde, mida ei oska isegi päriselt sõnastada, aga tunne on nagu läheks oma ema juurde, mitte sõbranna juurde, kes on minust kuus aastat noorem.

tallinnas tulles avastasin, et mul on hea tuju, hoolimata sellest, et kaugel maal tartus olin ma igas mõttes natuke õnnetu, natuke kurb, natuke omamoodi meelestatud, eks see istumine seal k juures oli mõnevõrra kurb, k ise oli kurb. mina ei saanud aru miks. mehed? noh mehed on alati pisut sead ja moluskid ja teevad lollusi ja teevad haiget, sis tuleb neid võttagi nii nagu nad on, viieaastastena, pahane tasub olla, aga mitte sellepärast, et nad käituvad nii, nagu nad käituvad. minul pole meestega probleeme, ainult siis on, kui ma nendelt midagi tahan ja vahetuskaupa ei ole, on ainult minu sugu, naiseks olemine, aga kui ma selle ära unustan, et olen naine ja et tema on mees, siis on mul kõik lihtne ja loogiline, tore on, lihtsalt on tore, olgu see i või k või ükskõik kes. k puhul on mul raske unustada, et ta on meessoost, see tekitab paanika, kui ma jällegi seda meelde tuletan, lähedus, soojus, kaugus, ma tahaks lihtsalt vahel, et ma ei tunneks seda tunnet ja ma tean, et varsti mu tahtmine elustub ja hakkab olema ja ma ei tunnegi ja siis olen ma õnnetu, sest et ma olen tundetu.

rongis tartusse sõita on vahva, postid, inimesed, vanem meesterahvas, kes näitab mulle tihasepilte ja räägib siberist ja mina poolkogemata ütlen pedja, pedja ütlen ma ikka, ja seest läheb kummaliseks ja soojaks ja valusaks - ahmisealikka

nii nagu belluka peika tekitab sellise mõnusa koduse tunde. see poiss on nüüdsest minujaoks käli, ta ise veel ei tea, aga on. ja ma tunnen, tunnen kummalist kindlustunnet, mis voogab sellest, et nad teavad, teavad, kes nad on ja miks nad on.

(aga muidugi ei tea, kes meist kurat teab, aga lootus on, et me hakkame teadma)