lõpuks ta lihtsalt kirjutab - pikalt ja pilkavalt selle kirja, sellele tolgusele, et tulgu ometi mõistusele, noh tolgusele ja mõistusele, sis vaatab peeglisse ja mõtleb, et mõistusele tulgu ta ise ja tolgusele mingu ta ise ka, sest kuidagi loogiline tundub, see on naljakas, kuidas aju funktsioneerib. isegi mitte aju, mingi programm, et kuidagi nagu peab nii, ja nii, ja nii, et teisiti kui nii ei või, et enne on tehtud nii ja kui ei tehta, siis pole normaalne.
derrida surma and
rooste rästik
imelik on see, et liiga lähedane kokkupuude poeetidega pärsib hääd kriitikat nende tekstide aadressil
ma ikka mõtlen, kuidas kirjutada kst
võimatu
eile hmiga joomas, kohale ilmus ka hk, keda ma miskipärast ei salli, ju sis tunnen armukadedust ja ennast puudutatuna, et tema on kaa noor ja ilus ja meeldib kõigile, ma ikka tahaks ainulaadne ja eriline olla, ülbe, uhke, hää, ilukirjanduslikult otse mõõdetav, aga näe, kõik on alati minust pisut ees, sest nad on naiselikumad, õrnemad, kohasemad ja see teeb nii kadedaks, et uss hakkab seest sööma, no kuhu see kõlbab, ah?
ei tea.
------------------------------
töö juures rääkisin kaastöötajale ümber terve eesti ilukirjanduse ja sellise innuga, et ennast ka imestab, aga see on nii äge
poognas kommenteerin ennast idioodiks
aga ma olen töesti sellise nurga peal tööl, et mitte muffigi ei saa tehtud
ja lõpuks
ma tahaks öelda, et olen tänulik, et nad andsid mulle kirjutada
(ma ikka veel ei tea mida)
aga siiski
ja homme saan võib-olla stü plakatid laiali kanda - jess!!!! see oleks nii ja sis võrru sõita, see oleks veel parem ja sis ma ei teagi asju teha
mmmm...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar