mitte makjavelliga

täitsa perses või pael või jõulud-maria-klenskaja-ja-ilusate-naiste-meelespea või veel midagi

ühesõnaga mul on täna elevus
ja rahvas on poodi voolanud
ja nägu on vinne täis
ja vuntsid kasvavad
ja igasugu veidraid asju saadan siin kirjade näol
kõikidele
aga pole hullu
asi pole üldse nii hirmus
minagi pole nii hirmus
aegajalt lihtsalt totakas

elo hakkas sabistama, pikk kleit, mis maani ulatus takerdus jalgadesse, no on jama, mõtles ta ja mõtles veel kord, eile tuli makkjavelli talle piinlikult vara külla, rääkis pikalt kontskingadest, mis ta kavatses osta säält keskturult, vanamammi käest, et sellised meestele mõeldud

"mingiks musketäriks tahad hakata vä?" küsis elo

makjavelli oli oma ripsmeid värvinud - tintjad tontlikud laigud valgusid põskedel laiali, suur lörtsine lumi tegi oma töö

"me oleme juba..." lisas ta piinliku korrektsusega elot passides, "me olime seda juba kaks aasta tagasi, sa lihtsalt ei teadnud siis"

elo ei teadnud neh ja nüüd seda linast kleiti pikalt kõhu alla tõmmates, vahtis ta ikka veel uksest välja, astuda välja ta ei julenud, no kuhu kurat tal ikka minna, politseisse, külla reidile või kuhu

"ma tegelt oleks tahtnud, et sa muga välja läheks..."

"ma ju muud ei teegi, kui käin suga väljas, iga jumala päev"

"einoausõna, välja, nagu välja, nagu kinno või noh kuhugi, kus on inimesed ja ma tahaks sul käest ka hoida"

"kule, makjavelli, sa ju tead mind, ma ei hoia inimestel kääst kinni, kindlasti mitte meestel, no tead küll, see on haige, see on labane..."

makjavelli pisut solvunud, turdub paigale, tammub jalalt jalale.

"sulle ikka meeldivad mehed"

hea küsimus, väga hea küsimus, makjavelli meeldis kindlasti, lindprii kaa, aga okas, okas oli jobu, okasele meeldisid ka mehed, temaga ei saanud mängida, see oli igav, elo vaatas vaikselt vasikasilmadega makjavellit, loll poiss, tahtis naist saada, tahtis elot, tahtis juba kuradi kümme aastat, käis sabas, jõlkus nagu mõni piraat, lihtsalt kaks kätt ja kaks jalga ja kaks silma olid tal alles

"muidugi meeldivad, miks nad ei peaks meeldima, mis sul on?"

"midagi ei ole"

"mida sa must tahad??"

"et sa mind armastaksid"

"ma ju armastangi"

"mitte nii..."

"Ahhh, keri õige..."

elo ei teadnud enam sõnu, ta oleks tahtnud lihtsalt minna, linna peale, vaadata poeakendesse sisse ja loota, et ükskord, ükskord on tal piisavalt raha, et osta endale ilusaid riideid või kosmeetiku teenuseid või juuksurit või veel midagi, elo oleks seda nii kuradi moodi tahtnud

"ahh, keri õige..." ja mida ta tahtis? mida ta kurat tahtis sellest poisist? miks ta pidi temaga jälle kuhugi koperdama, kellekski saama, kuskil olema... muidugi ta armastas makjavellit, sellisel õelikult viisil, õelalt arvas makjavelli, tegelikult lollilt, tuhmilt, nagu armastab inimene, keda keegi pole kunagi armastanud. ja makjavelli tahtis neile selgeks teha, et... tahtis öelda, et... see oli nii valus, see oli nii hale, et ta tahtis, aga ei suutnud, sest keegi ei suuda, elo surus oma käed vöösse, nii et sõrmed soojenesid keha vastas üles ja ta kuulis ennast, kuulis, kuulis, kuulis

ja valus oli tal kaa
hämmastavalt valus

"ma tahan ilus olla ja tark ja huvitav ja abielus, aga mitte makjavelliga"