17 jaanuar 2012

sa ei võta vabalt ütles liisa


see oli kolmekümnes, juubel, päev, sünd - neid oli palju, miks kuradi pärast neid nii palju pidi olema, kõik need ekspoisid, kellega pidi heaks sõbraks jääma, kõik need ekstüdrukud, keda ema pidas endiselt headeks sõbrannadeks ja kõik need ülejäänud, kellega ta käis õhtutel kirjandust ja veel midagi kuulamas, ennast, oma rõõmu, oma valu ja veel midagi, midagi mille nimeks oli aeg, olemasolu aeg, millega ei osanud mitte midagi pihta hakata, mis lihtsalt seisis paigal või liikus teona edasi. kõik muudkui saavutasid midagi, lapsi, uut korterit, võimsamat naist või veel midagi, meest, jah, võimsamat meest oli ka võimalik saavutada, et nagu mida ta siis sellel eluaaastal saavutanud oli? ei ega ta ise ka ei teadnud, nüüd oli ta targem, ilusam - teadis, kes oli christopher isherwood, oli kuulnud robert frosti youtubest ja oli armunud olnud sellesse punapäisesse tüdrukusse, kellel olid hiire hallid silmad ja vilkad käed, jah, need olid tõesti vilkad. tal oli veel üksikasjalik komme ümber rääkida kõiki oma armastuslugusid poiste ja tüdrukutega, et nagu see võttis sealt selja tagant, seda tüdrukut ei teadnud irja kutsuda, ei teadnud üldse kuidas võtta, lõppude lõpuks jättis tüdruk ta maha ja mitte kaua aega tagasi




"Sa ei oska ju, no kurat..." see oli selgituse esimene osa, "Sa ei oska asju vabalt võtta, sa põed, kogu aeg, et mis homme tuleb, et mis juhtub ülehomme, et mis aasta pärast... ma i saa. sa oled tüütu."

irja seisis nagu totakas liisaga suitsuruumi uksel ja vaatas tolle terashalle silmi, ema tal ei olnud, isa ka mitte, ainult vanaisa, röövelpealikust taat, kes nüpeldas oma tütre sigitist igal võimalikul juhul ka praegu, nüpeldas, sest tütretütar oli tapnud tema kuueteistaastase tütre sündimisega siia ilma.

"liisa, palun..."

liisa vaatas talle silma, niimoodi täie rahuga, täie kindlusega, täie tõsidusega, täie valuga, täie nõudmisega - irja koperdas tahapoole. see oli suitsutuba, pisike, siin oli teisi inimesi kaa, liisa juuksed seisid harjastena püsti, silmad olid alati süsimustaks värvitud ja mõjusid julmalt, tähelepanelikule vaatajale isegi alarmeerivalt, irja ei tulnud enam siia baari kunagi tagasi, vähemasti ta lootis mitte tulla. hingas sisse ja välja ja nuttis, nuttis, nuttis. ema jooksis tuppa.

"on sinuga kõik korras?"

"jaa..."

"miks sa täna üksi oled? kus liisa on?"

"liisa leidis endale poisssõbra"

kõige lihtsam viis ema liigsetest küsimustest lahti saada, tavaliselt tuigerdasid nad liisaga peale tööd irja koju, teisele korrale, tuppa, sulgesid ukse, võtsid vahel laenuks mõne filmi, et vaadata, aga vahel laenuks terve elu, et vaadata iseendale silma, iseennast.

"ja sis, tead," liisa vaatas talle silma, "Sis see... noh, ma tean, et see ei olnud minust kena, aga ta kõndis sinna selisse, tead küll teise linna otsa minu pärnu maantee ühikast, täie tuisuga, et nagu kõndiski, sest ma idioot olin telefoni välja lülitanud."

liisa naeris, naeris, naeris: "ja sis ta ütles, et... mmmm... et nagu silmad olid tuisust punaseks läinud."

vahel tundus irjale, et liisa vihkab mehi, aga siis et naisi ja siis, et ta ei vihka kedagi, et ta lihtsalt lõbustab kõikide inimeste rumalusega või jultumusega temalt armastust oodata

"miks sa liisat tema poisssõbraga meile külla ei kutsunud?"

"Ei saanud, poisssõbra vanaema sai seitsekümmend"

valetamine, varjamine, aga nii oli lihtsam, ema traumeerida olnuks hullumeelne.

***
ülekirjutamise faas
ärge jumala eest mind praegu lugege, keskel Hiroshi Sugimoto (1948) jaapani elektrifitseeriv fotograaf
puud
mille lähedus tekitab
elustunde

----------
kuradi loll loogika
ema oli nagunii juba teadlik, et see plika seksib selle kuradi liisaga
mu aju on täis
idiootsust

Kommentaare ei ole: