Rott ja vähk
Enam ei suuda ta mõista, millest see juhtus. Jamm ei maitsenud enam üldse. Jamm. Ike istus jalad harkis pesukausi kohal ja pesi pesu. Higinõred veeresid mööda musta palet. Suured mustad silmad ja ehmatus, millest ta püüdis koguda jõudu. Jah, Maarit ei tulnud täna. Lubas. Alati lubavad need eurooplased. Pisikeste tissidega pisikesed eesti naised. Meer lubas nad paksuks sööta ja lubadusest sai lugu, mille külge Ike keerdus.
Ilus naine on volüümikas. Ilus naine. Jamm.
"Me praeme jammi," rääkis Maarit õhinal. Käed olid täis sõnu. Nad praadisid tõesti jammi ja elu - natuke liiga kiiresti, niimoodi et päris läbi ei praadinudki.
"Ike aga ema..."
Ike kuulas tol hetkel.
"Sinu ema, mitu last tal on?"
"Viis."
"Mitu teid oli?"
Ike vaatab Maaritit.
"Kuus," ja vajub aeglaselt näost ära. On ta õnnetu? Ei või teada. Ega Ike ka ei teadnud, et kas ta pidi surnud venna pärast õnnetu olema.
"Mis kuuendast sai?"
Ike vajub veel rohkem näost ära. Mis sai neljandast vennast? Ema rääkis vähe - ema ei vaktsineerinud, ema tegi süüa ja sõi kuivatatud rotte.
"Mul on geenides vähk," ütles Maarit vahel. Oligi, suur punane kõikeõgiv. Ikel olid geenides jahvatatud rott. Üks pidi tapma, teine elujõudu andma. Vahel mõtlesid mõlemad, et kumb see tugevam on.
Aga see surnud poja lugu juhtus 1997. aastal, kui kedagi polnud kodus peale väikese poisi ja tolle hoidja ja kui arst oli määranud vaktsiini ja poeg sai jahvatatud roti ja Ike oli veel kuueaastane, aga tema väikevend kõigest kaks ja pool, kui ema sai teada, et Mickeyl oli lastehalvatus.
Oh te ei teagi, kui tavaline see haigus Aafrikas on. Iga neljas, viies... jne jne jne käib ringi pisut tuikava käega ja kummastava lonkega, mille vaatamisest ainuüksi hakkab paha - esialgu, aga siis harjud ära. Eks kõik need emad usu siin Jeesusse ja rottidesse ja ženženni, siis jäävadki mehed ja naised nii... Meestel on lihtsam, nemad ei pea... Aga naised, kes küll neid armastama hakkab, ja kui hakkabki siis kuidas ja üldse.
Kas keegi hakkab armastama kookus seljaga geniaalset naist, kui... Armid ja kookus seljad ei kaunista kedagi peale mehi, isegi neid mitte. Ei kaunistanuks Mickeyt ka, kui aus olla.
Ja Ikele räägiti alati, et see oli lapsehoidja Lilly kuli peaga orb, keda terve Festac omal moel ei talunud, et tema oli Mickey tapnud, uputanud. Lillyst oli lihtne seda rääkida ja ema nuttis taga oma poega.
"Kas teil on ka polio?"
Poliomüeliit teisisõnu lastehalvatus, aga näe siin nad isegi õgvendasid selle sõna pikkust.
"Ei... Ma ei tea. Meil pole miskit. Ehk natuke liiga palju Hivi."
Vaktsiiniarst tuleb meelde.
"Seal on nad kõik... Sa jääd ka," ja veenid torgatakse vaktsiini täis.
Jamm. Suur otsekui poolde taevahaardesse ulatuv elu, mis nendesse tuikab, isegi lood jammist on kummastavad, et Maarit ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Jumalad, kelle poole pöördusid suure kuiva ajal esimene mees ja naine abi järele, käskisid tappa oma kaks võsukest ja mulda sängitada, ühest sai jamm, teisest palmiviinapuu. Elujõud, mida maast taga nõutada. Kuus kuud kuumust, kuus kuud vihma.
Võib-olla tappis ta ise oma lapse, sest oli häbi tunnistada, et rott ei suutnud päästa poja elu ja Lilly jäi süüdi, sest toda oli kõige lihtsam süüdistada. Ike ei mõelnud nii, õigemini ei tahtnud nii mõelda. Aga Maarit vaatas talle silma.
"Minul on vähk."
"On või?"
"Geenides."
"Ahah..."
Ike hõõrub oma riideid puhtaks plastvannis ja vaatab Maaritit.
"Jah, kui vanaema sai teada, et mu emal on vähkkasvaja, mõtles ta, et mis mu ema küll teinud oli, et Jumal talle sellise karistuse saatis... Et milles ta süüdi oli. Ja ta põhjendas seda sellega, et ema oli mind saanud abielumehega, et selles oligi süüdi, et see oligi kogu lugu."
"Kas rott tapab vähi?"
"Ei tea."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar