töölt krabasin kaasa roald dahli, keda ma loen ja kes tõesti kirjutab halvasti, aga huvitavatest asjadest, kõige rohkem meeldib mulle georgy porgy - ohkuidasta naisi kardab, imeline, imeline, imeline, suutsin siin Lauriitole kirjeldada üksikasjalikult seda, kuidas mina mehi kardan. muidugi olen ma ka, tead küll, täitsa lolliks läinud meeste kartmisega, töö juures sain teada, et üks tüdruk, kes rrrrkioskis hotdoge müüb, kantseldab vabadel päevadel küüsi korda teha ehk on küünetehnik (uhhh, kuidas selline amet ei meeldiks sile, kui alandav on see, kui keegi küünetehnik kapakohilast saab nii palju raha, aga ei saa ta midagi, kui salongis ei tööta, vanalinna salongi kardab tööle minna, sest ta ei oska rääkida võõrkeeli, soome tahab, loodab seal palju teenida, uhhh, nagu see Mehis Heinsaare novell oli send loomingus või vikris, aahhhh, mingi päev tahtis mu tööandja prügikasti visata kõik loomingud-akadeemiad jne ja ma olin täiesti šokeerumise äärel ja korraga mulle jõudis kohale, et miks ma peaks, et kõik on ju korras, et kõik inimesed ei ole sellised, et inimeste jaoks on erinevad asjad pühad. noh üks töökaaslane kirtsutab nina, kui letti astub naaritsanahast kasukaga naine, teine peab koera sünnipäeva, eriti naljakas on kui nende mõlema zoofiiliga ühel päeval tööl olla ja siis ja siis ja siis (koer on loomulikult veevalaja).
aga jah
et ma sis kriban juurde kellele tänud tuleb saata luuletuse eest:
Tim Hornetile
*
kurb on
ja kummaline
väheke vähem öelda
aga palju
vist oleks
ma ei tea
kuidas
mõistus ei tea kunagi arvata
lõpuks seisavad inimesed ikka
oma peenise või munaraku lävel
hirm on või arm või veel midagi
alateadvus
vahendab värve ja valu
imelik
K-le
*
aga elu on ikka selleks et
sarvist haarata
sina
tead
seda
kõige
paremini
ja sina suudad haarata
kõike
mouthblockile
*
vahva onju
vahepeal
pese hambad puhtaks
ja kammi juuksed
ja kanna dekolteega kleiti
ja raseeri jalgu
ja ära armatse jumala eest
selle poisiga
keda keegi kunagi ei armasta
nii on
Aleksandra Tšobale
*
peaasi, et oled armastanud
küll aeg toob uued pannkoogid
paremad litsid
või kehvemad
sina said kõik
kõik said kõik
vapper on julge olla
ja haavad
neid tuleb juurde
kui juba ette
tead
et
tulemata ei jää midagi
poeedist, roosist, lillest
aga head tuleb kaa
Ada Ruule
*
vihatunne kui veri
või sulatet šokolaad
haiglane paralleel
nagu armusuhe isegi
magus ja verine
mouthblockile
see on kummaline
kuidas koht talletab energiat
mu surnud vanaema elas
niisama kaua
kuni ma oma kohast eemaldusin
praegu elab ta ikka seal
minu vanas kodus
aga mitte enam nii intensiivselt
tema elu lõhn kooldub teiseks
üks mu sõbranna ei saa olla
euroremonditud majas
sest ta teab selle lugu
nii, teistmoodi
mitte päriselt
aga lihtsalt
tunneb seda pommi
tunneb seda viha
ja vägivalda
ja siis
und ei tule
ravenile
kõik unistavad
tagasi saada
esimest suudlust
mina mitte
ainult rahu
mis tekib inimeste
vahel
kui
nad on PÄRISELT
koos
mitte ei mõtle
teistele võimalikele
vaid KOOS
kallistus
ema kallistus
seda tahan tagasi
Sikile ja Aleksandra Tšobale
*
kui inimene teisest ei lahku
järelikult on harjunud
ja järelikult
mingil põhjusel
koos
ja armastab
aga armastab NII
sest üks arvab,
et keegi teine nagunii
et kõik nagunii
et...
ja et äkki ta muutub,
joodik või narkomaan või kesiganes
isegi litsi on võimalik armastada
mõni mees prõmmib oma laiale rinnale
ja nimetab end geeniuseks
paneb kõike, mis liigub
ja
teda on ka võimalik armastada
kõik on armastajas kinni
KÕIK
enamus inimesi lihtsalt ei oska
ja kõik ongi alati ILUS
ka see valus armastus on ilus
kus mees tapab ennast ära
sest ta ei kujuta ette
et keegi teine võiks tema naisega
aga naine näe
on selline
takaja ljubov
ütlen ma selle peale
Kristel Mägedile
puberteediealine plika
kodus pole miskit teha
kõik nõrgub
mööda vananevat maja
ja surevat esivanemat
laiali
ootab ka
bussijaamas
bussi
linnast ära
unistustesse
Piibe Lehele
mõtle
sa ei hakkagi otsima
klaasikildu
killustund pudelist
vaid jood
jood
jood
ennast killust surnuks
mina kujutan aegajalt ette
et inimesed on killud
nende lood
mis jäävad kätesse ja jalgadesse
vahel südamesse kinni
ja muudkui väsitavad
veresüsteemi
ja närve
ja sis
ühel hetkel
selle väsitavuse
ja õndsuse pärast
kooledki
pessimist
nagu ma vahel
olen
virmalistele
on üks koht
kuhu olen sattunud
ühes filmis
kaotatud, unustatud
ja äravisatud asjade koht
ta kirjutas raamatut
ja sattus sinna
sellesse kohta
ja kohtas
oma väikest
sündimata tütart
kes oli suureks kasvanud
pabekile
mitte ei saa aru
kuidas sa aru saad
kui sa ennast nii palju
paremaks pead
aga ise tead
Ada Ruule
valus on
kõhu alla tõmmatud põlved
püüe kogu aeg ennast kaitsta
olles võrratult kaitsetu
teise läheduse ees
mis siis
et me ei räägi
sellest
et
me oleme ikkagi
nii lähedal
et valus hakkab
mikromegasele
KUIDAS
elavad inimesed, kes joovad
mina jõin kaa eile
tüki kanget soome õlut
(nii hea oli, maitses algul nagu kali)
hommikul lõikas peas
et nagu K oota selle kiire asjaga
ära enam
ja sis tuli onu poodi
niimoodi kohe üle leti ja ääretas
oma ääretu joomishõnguga
ja sis ma mõtlesin
et K sina kaa võid niimoodi
aga misse pidama peab?
vesi ei peagi
su keha on veest
(mu medõest sõbranna ei tavatse järvevees ujuda,
sest see ei desifintseeri ennast ise,
meri on parem, soolane,
äkki see peab,
äkki see jääb
nii keresse kinni, et...)
kuuvarjule asfaldil
toimetulemisesteetika
või põiklemisesteetika
mismoodi
sis lood
päriselt on
(päris hiltonlikult, päris päris päriselt)
ei või kunagi teada
lihtsalt loodad kogu aeg
et
ja siis
Kristel Mägedile
seal nad kahekesti loevad
kuuekümnendate Ameerikas
kui uksest välja astuda
sis naabritädi vaatab neid
nagu imelikke
sest nad on kaks meest
ja sis jim sureb ära ja geo
geo peab edasi elama
aga see, kuidas ta räägib
sellest sensuaalsest kooslugemisest
koosolemisest
pisikesest majast
(nagu päkapikumaja)
kus põrgatakse kokku
süüakse koos, loetakse koos
kantseldatakse koeri koos
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar