Kas sa usud tulnukatesse?

Ülemine on Ryan Trecartin (1981, Texas) hullult äge ja haige tüüp, kuidagi läks teemasse tema "Whitechapel" 2008.

Detailid, surm, sünd, muundumine ühest olekust teise - rabavalt kõlava häälega onu, vähemkõlava häälega paks onu, peenike onu, hea onu - mingi kummalise mandumisena kõlav kõlvatu lause selle kohta, kuidas keegi mulle kuidagi jälle külge lõi, kuigi ei löönud, no kesse ikka - poolpikad venivad juuksed sõrmitsevad õhku, naine seisab justkui akvarellmaal uksel, raamistuses ja valmis muutuma täpselt selliseks nagu mulle või meile või veel kellelegi on vaja.

"Tere, kas teie ei usu tulnukatesse?"

miks ma peaks? ma ei usu vahel endassegi rääkimata tulnukatest või mein kampfist või veel millestki, naer, nali, mõistatused, mida ei saagi lahendada lausega: usun endasse, see lause on täiesti jõuetu, kui keegi teine ei usu, ei armasta, ei ihalda, ei hooli - ta püüab kirjutada, kogu aeg, tema sõrmed taanduvad paberi ja pliiatsi otsingul, pole oluline, kas naine tema kõrval või lapsed tema kõrval või üldse, ta taandub pliiatsiks ja paberiks, omaenda isiklikuks faabulaks, sest ta teab, et teisiti pole võimalik, et teisiti ta ei saa.

Ja kui ma teda jälgin, kui ma lähen talle päris ligi, siis ta lükkab mind eemale: mida sa minust tahad?

Ja siis ma saan aru, et ta on kõigest laval tema ise, või noh minuga suhtlev, et väljaspool seda on ta nukker mees, kes kuulub ainult ühele naisele, aga niimoodi kuulub, et kõik teised naised, ka mina ei suuda muud teha, kui küsida tobedaid küsimusi tulnukate kohta.

Ta on jõhker enda suhtes, nii jõhker, et tema naine hakkab ühel hetkel lihtsalt nutma.

Mis tulnukaid, mis pärdikuid, mis valu, mis ahastust... Kliiniline surm - aju peatub, hingamine peatub, valu peatub, tema teine naine ja laste ema helistab Pariisist ja käsib kontrollida, kas ta on elus, ei ole, miks ta peaks elus olema, miks...

"Ma vahel vihkan su luulet" karjub tanjuhha, ja kui ma seda meest jälgin, isa tuleb meelde, k tuleb meelde, tommi tuleb meelde, piret tuleb meelde. Surmani, ahastuseni, valuni, ükskõik kuidas, peaasi, et... Selline kangus ja jäärapäisus ja kõik teavad, et ta teisiti ei saa, et ta võtab või morfeiini, et ainult kirjutada, kirjutada, kirjutada ja ta higistab ennast peaaegu kokkukukkumiseni rahva ees, ta tunneb ennast halvasti, et aga ainult esineda, esineda, esineda...

"Miks?"

Ei ole mikse, on armastus, on iha, on saavutused, on julgus, on tahe, on pealehakkamine, on vajadus - oma olemasolu sõnastada, teada, kui oluline see on, teada, kui hädavajalik see on, muud midagi.

"Kas sa usud tulnukatesse?"

"Ei, kas ma peaksin?"

"Ju siis."

"Kas sa usud majakovskisse?"

"Võib-olla..."

"Kuningas Leari?"

"Vahel, kui maailm variseb kokku ja see, keda ma reetnud olin, aitab mind rohkem, kui keegi teine armastada."

"Võssotskisse."

"Sina usud, seda tean, langus, tõus, mägi, mäng, armastus, iha."

*
Lapsed.