Normid

ühiskondlikud normid
ja nõudmised ja muu jama
või sis väiksem jama

mul on tunne, et kirjutama peaks just nende jamade vältimiseks
et nagu aidata olla nendel
kellel ei ole normidega
mitte kuraditki pistmist
kes on olemas
normidest hoolimata

(kas ma tunnen ennast süüdi, et lasin o juurest jalga, jätsin ta üksi külma elamisse, ei ostnud seekord küttepuid, ei teadnud, kuidas elada selles suures toas ja tema ütles, et ma ei oska üldse inimestega, ei oska jaa, aga ma miskipärast ei karda enam, et ei oska, ei oska, õpin - olen üksi. olgengi see tuvinaine ja ma olen juba ise kaa vihane, et miks ma peaks oskama, et kas üldse on mõtet osata, et tema ju nagunii ei saa aru, kohati tundub nagu... ma ei tea, aga ma tean, et pean toime tulema, kõigega, ka sellega, et ta ei saa aru)

peale seda teksti sääl poognas (viimane muutub iga kord aina põnevamaks ja põnevamaks, ja ma ise lõugan seal nagu nii täiel häälel, et piinlik on kindlasti mõnel, näit Kl, loodetavasti mitte liiga, aga siiski...), see oli abordist, ma mõtlen, nii palju asju on, mis lõhuvad või lahutavad meid mingist reaalsusest, mis võib, noh ilmselt on kaa väljamõelduna, väljaöelduna kuidagi võimatu saavutada, ja sis me jääme siia selle ideaali ja reaali vahepeale ühelt poolt seest teisalt väljast sööduna

vend istub diivanil, tegelikult on tal hirm, lihtsalt füüsiliselt, emotsionaalselt jne läheduse ees, et tegelikult kaa, ausõna, on, seepärast ta lasebki tal minna ja vingub, umbes nagu mina, mina küsin, et miks

mind sööb seest ide - aal

sööb seest minu enda naudinguteahnus
suutmatus luua
vajadus süüa
nagu see madu
siin

Tara Tuckeri (1970) esituses:

Torgny Lindgren:

Äpardumine on privileeg ka keskpärasele.