ma olen seda otsustanud teha
eile viskasin toanaabrile andrei ivanovi venekeelse kopenhaageni, öelgu veel, et eesti tüdrukud on ilusamad ja haritumad, kui vene tüdrukud, peksma hakkan, vähe veel, et ta siin minu sööki sööb ja seda aegajalt mulle ka valmistab ja mu tagant koristab, nagu mõni teenija, lisaks muule tegeleb ta enda rahvuse mõnitamisega, kuigi olukord, kus ta praegu asub, pole tööd, pole ka eriti mõtteid, kuidas oma veidrat peaaegu ostetud diplomit ehk haridust päriselus rakendada, ega see teeb ta selliseks, aga ikkagi, ikkagi... Loen seda Andrei Ivanovi ja siis kuidagi tema emotsioon on minu olgas olemas ja ma ei tea, kuidas aidata või eemale lükata või mida ma tegema pean, ma tean, et ma ei saa oma kodust ära kolida või paremat tööd leida, keegi ju ei võtaks mind kuhugi väga heale töökohale, aga...
aga egas ivanovi "peotäis põrmu" kõlab ka kohati vastavalt
ma siiski armastan inimesi, kes ei julge välja näidata oma nõrkust, rumalust või julgevad seda nõnda teha, et sul tekib selle julguse ees respekt, siis kui keegi peab ennast teisest kehvemaks, siis ta unustab alati ära, et temal on teistsugused plussid, teistsugused oskused, kui minul - minus puudub see idamaalik alandlikkus, mis olgasse otse sisse kodeeritud, seepärast oskabki ta koristada, hoida puhtana ennast ja tuba ja näha asju, mida mina ei näe, aga... selle kõige juures ei oska ta lugu pidada ikkagi endast, noh, eks ma ka pole just suurem asi enesekindel endast lugu pidaja
(otsmikku on tekkinud vaod, ma arvan, et ma hakkan juba nähtavalt vanaks jääma, seega mul on tekkinud kivistunud põhimõtted, seega teen inimestele liiga oma ülbuse ja uhkusega, seega minuga on raske)
eile "üksi" cabaret's, täitsa kummaline tükk, tundus, et väike kaastundetu kala oli nelja hullu mehe võimuses, kes polnud väliselt üldse hullud, nelikend viis minutit järjest elasid tavalise mehe elu, sõid vorsti, jõid keefiri ja jäid magama, lindil kummardasid. Nojah... Selge sis. aga kalale oli juurde joonistatud, et save me, aga kesse seda kala ikka päästma tormab. hullmees ma ütlen, väga hull mees.
*
kevadhommikud, siis kui sirelid õitsevad, et nagu lokkavad või nii ja presidendi lossist saab mööda spurditud, käes see kummaline tunne, et kõik on korras, et mind armastatakse, ahkeskurat mind siin ikka armastab, eikeegi, ainult need, kellele on pihku surutud suur punane õun, need toredad vanaemad, kes mind selle mürgiga tappa jõuavad, et nagu kapitalistlik ühiskond või nii, kuhu me selles jõuame, kui mitte teineteisele haudu kaevama, juba ette, või siis nahka üle kõrvade tõmbama, et nagu enda lastel oleks, mis lapsed, millal ma endale üldse lapsi saan lubada või korralikku meest või normaalset suhet, et nagu kahetoalises korteris ühes kirjutame, teises teeme armastust või lihtsalt pulli või mängib ta õhtuti mulle kitarri, nii kenasti voodi ääre peal, puutub mu põske ja mängib
"kat, kat, kat..."
ei ole lõigatud, ei ole hõigatud, pöördun tema poole, ta on minust viis aastat noorem, alati, igavesti, tunnen, et olengi tema vanune, tema lõhnaline, tema maitseline, et mul on isegi tema soeng, ainult silmad on väiksemad, ja lõug on ilma habemeta.
nende sirelite keskel suudleb keegi kedagi, ütleksin, et ilus lokkis juustega noor mees, ilusat pikkade blondide kiharatega tüdrukut, võib-olla sama habrast, kui mina aegajalt olen, kui on kurbus või rõõm olla armastatud, aga jah, mida ei ole, seda ei ole.
tema jaoks oleksin esimene ja ainus
teise jaoks sajakahekümne kuues ja siis vahepeal on tal pisut teisi, siis oleksin saja neljakümne seitsmes ja siis tuleb veel vahepeale teisi inimesi
"armasta mind"
"mis mul muud üle jääb"
ega tegelikult ei jäägi, keegi peab ju. me mõlemad teame seda. et keegi peab koristama ja nõusid pesema ja keegi peab suudlema kuklasse enne lahkuminekut ja keegi peab armastama sasida kellegi lokke või pahmakat juukseid, keegi peab ja keegi seisab vaikselt meie sees, et me seda kindlasti teeks, sest muidu tuleb süütunne, et me ei osanud õigel kevadisel ajal hingata sisse õigeid sireliaroome
ja nii jääbki
ja nii on kogu aeg hirm, et midagi jääb tegemata
nägemata, tundmata, ja ometi
hoida koos on kedagi võimatu
diane arbus 1963 New Yorgis, unistavad kaa
ahmisvahetseal on
kesmeist ei unistaks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar