poiss peidab pilku
pöörab pead
vaatab silma
kaob ära
jälle jälle jälle jälle jälle
me istume seal saalis, miks ma seal istun, kui JR kardab mind vaadata, mõtleb, et kargan kohe hra KRi naisele kallale või mõnitan tema luulet veel, võib-olla kargan ka, ma ei tea, esiteks ma ei märkagi tema ruumis viibimist, hoolimata kärtsudest juustest ja lõpuks istume Rolfiga üsnagi kõrvuti ja peame kaks ja pool tundi luulet ja kirjandust vastu, kuidagi tobe tundub kõik, olen lubanud L-le, et lähen Kumusse ja ma ei jõua ja sis korraga on mul tõesti fantastiliselt kopp ees sellest asjast, kõigest, endast eelkõige, jah, seal ma sis olen oma ilukirjanduslike ambitsioonidega, kõigega. L ütleb, et miks kuradi pärast peaks ma minema mingit näitlemist õppima, jälgin KRi selga, see on kumerdunud, see pole enam nii sirge kui võiks olla, ta tundub tõesti vanem, kui ta on ja see on naljakas. Mulle meeldib eriliselt Olle Lauli kiilaspäisuses, hra Mattheus paneb mind imestama oma filigraanses surmakäsitluses, eehhhh, mis seal ikka, seal ei juhtu ju tegelikult midagi, kõik on kuidagi, me kõik - oma emotsioonide, assotsiatsioonide ja nii edasi ohvrid, surmast kirjutamine ei vabasta meid täielikult hirmust, ka elust kirjutamine ei tee seda mitte, aga ometi me ihaldame
mida?
vabadust või vabanemist
ometi
mõnes mõttes on kõik täpselt nii nagu ta on, HK istub sealsamas ja ta tundub kuidagi palju soojem, palju vaiksem, palju meeldivam, ma ei tea miks, ta lihtsalt on selline. Aga vat täna näen ma seda eriti hästi, selle kõige taustal, selle ingligi taustal, jah, naisel on kohustus olla ingel, kust ma sellise saan, pärisingli, mina olen arvatavasti oma naabripoisi jaoks ingel, kuigi ta on mind karupükstes näinud ja eks ma olengi enamasti meikimata
kuidas jõuda sinna faasi, et ma oleksin hea, ootamata vastutasu? Kas ma üldse jõuan sinna? L on natuke kuri minuga, sest ma ei tea, mida ma temaga teen ja üldse, mida ma üldse inimestega, lisaks äraelamisele. Vahel teeb see kurvaks.
aga ju siis peab nii olema.
nagu Rimbaud ei osand rääkida lolli juttu või sis panna smaaltaaki, nii ei oska minagi ja see teeb aegajalt väga haiget.
kollane riis, kollane riis, kollane riis
kõik tuleb kunagi ka minu juurde
ikka veel ei tea, mis teid pidi
mary ellen mark ja tema nunnula pildike, täitsa minu portree praegusel momendil
kus
võib-olla ma ei lahendagi seda intiimsuse mõistatust kunagi ära
jääbki värelema
ja küsinduma
et kus on piir
et kus on see, mis on nii kallis
et sellest
ei räägi kellelegi
ei kirjuta kuhugi
ei söanda isegi mõelda
võib-olla
aga võib-olla tarretun oma mängudesse viimse hingetõmbeni
ega tee midagi selleks et
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar