ei ootagi ukse peal - miks küll?

miks tundub Aliide Truu kõige tõredamalt hollywoodlik tegelane? jakuibini maja, uhh, Suad - ma ilmselt räägiks temaga, tema pehme kehaga, mis last ootab, istub minust pisu eemal, vaatab mind ja kardab midagi, ma ei ole enam üldse kindel mida - aja ja kohamääratlused lähevad sassi, Jüri Soolep kirjeldab arhitekti tööd, mis on minu meelest sa jälgilt jälgitav, nagu poliitiku oma, mõlemad mõmisevad kuratlikku inimlikkust oma suust välja või visanditele, õhku haihtub armastus

ja mina ise olen nälgas
armastuse nälgas

hammastes on augud, eilne tädi Nadja päev oli veider, istusime lõpeks haual ja vaatasime, surm on korraga nii kaugeks jäänud, vahepeal oli tunne, et ta asub kõigest paari sammu kaugusel, et kohe kohe seisab mu lävel ja niidab. poeet ütles, et olen kõhnaks jäänud. võib-olla tõesti, eile nägin ninniku tegelasi laval, rolfile rääkisin tädi Nadja kingit riietest rimikilekotis - õigemini öösärkidest, mis tuli ära visata. ohjumalküll. vahel on mul tädist kahju, eks ta igatseb minu memme, oma ema-isa, veel kedagi-midagi, lähedust - puhtalt ja õndsalt lähedust. ma ei suuda seda kellelegi pakkuda, palub, et tuleksin tema juurde, ööbiksin, kardab üksi magada. mis seal karta? voodi, ikka voodi, tuba, ikka tuba. vanainimene on raske olla. kõik muudkui muutub, kord ostis tädi endale dynamiti ja jõi seda enne magamaminekut ja sis avastas, et und ei tule, aga no kustkurat pidi ta teadma, et kõik ilusat värvi pudelid pole limonaadid

kurbus

punapäisel udmurditaril (ma ikka veel loodan, et temast kirjutas Kristiina Ehin luuletuse) oli india hindikeelsest luuletajast kahju, kui too, jah justnimelt too jäi oma naabrimehe koerast luuletuses ilma. Pihelgas luges Tor Ulveni, kelle häält ma kuulsin, ta tekitab minus mingi veidra tunde

surm pole veel tulnud, koperdab välismaailmas, ootab, millal tulla, ei jõua kuidagi ära oodata, ühel hetkel oleme masinlikult nii kõvasti ära parandatavad, et ta ei tulegi ja me ei sure kunagi ära ja me ei sünnita kedagi uut, lihtsalt seisame stoiliselt omaenda prügi ja valu kohal

ja kui me palume, et ta tuleks

sis ta irvitab meile otse näkku

"idioodid"

Natuke pisut sünget prerafaeliiti Atkinson Grimshawd (1836-1893)

Pleasounce 1875