Mina kirjutan edasi oma inimesteuurimust.
Onule
armastajad kustutavad
suudlusega teineteise
näojooned
(Tor Ulven)
Ma ei ole teda kunagi näinud ja veel vähem olen ma kindel, et kas ta üldse teadis, et ma olen olemas. Neid asju on võimalik mitte teada, ekus või kuidas või kes sündis sinu õe või venna perre või perest mööda, kui su enda pere hakkab lagunema. Oli naine, oli ilus, oli selline naine, et hing jäi ja süda jäi ja mehel ilmselt ka riist jäi - kinni, vahele, sisse, temale - ei kuulunud enam minu onule.
"Jätnud maha. Võtnud uue."
Palju tal neid uusi ikka võtta ja kesse niiväga joodikust lahutajat enesele tahab. Mõned on ellujääjad, vahel nad isegi ei saa aru, et teiste arvelt, ka omaenese armastuse arvelt. Armastada jäägitult tundub kohutav, armastada, nii et oma armastatu eest võiks surra, kaduda, saada hoopistükkis kellekski muuks, kui meie esialgu plaanisime. Onu ei tea, et vahel ma mõtlen, et kas minu mõte ennast ära tappa tuleb tema mõttest, mis ta ellu oli viinud, saades teadlikuks oma üksindusest armastuses.
Kas sina tapaksid enda, kui su naine/mees sind enam armastada ei suudaks? Ja sina endiselt kõigest ja kõigist hoolimata tahaksid just teda ja ei kedagi teist? Inimene ongi seetõttu armastades jõuetu. Ta annab ära kõik, ta saab kõigeks, mis kujutab ta kallim, olgu joodik, olgu narkomaan, sest ta ei saa teisiti. Ja nüüd oleneb kõik teisest.
-----------
Isa Rafaelile
Esimene mälestus inimlikust kadedusest või rumalusest või inimsuhete ebakindlusest sai alguse siit, kui vanaema koos veel mingite kirikumuttidega eraelulistel teemadel rääkida tuhises, teiste eraelulistel teemadel loomulikult. Peaks ma seda häbenema, et vana naine, kes oleks võib-olla ka ise tahtnud kedagi teist, oli valinud ikkagi tema ja minu ja veel millegi.
Või kui inimesed üldse istuvad maha ja hakkavad rääkima omaenda elust, omaenda aramstusest või selle puudumisest või veel mõttetum , kui seda teha kelelgi teise valikuid arvustades, aga me ei pääse sellest, sest selle kaudu ju ka õpib inimeseks olemist juure.
"Vahi! Vahi! Vahi! Vahi! Lahutas ja... ja... ja... ise veel preester. Vahi!"
Lahutas jah, ja ise oli veel preester kah. Oli jah! Ausõna, absoluutselt ei valeta, ei näinud pealt, aga pealtnäha väga edukalt. Kümme aastat hiljem õpetas preester R meile keskas usuõpetust.
"Kas teate, mis on armastus? See on rahu. Keegi tekitab sellise rahu, et kuskile mujale pole mõtet minna."
Sel hetkel ma vaikin.
Tunnen häbenemata uhkust see üle, et ma tean, kes on tema rahu tekitaja. Matuška M. Pika tumepruuni patsiga, praeguseks on see juba tuhmund halliseguseks, maani musta seelikuga soojus.
-------------
Jevgeni Oneginile
Muidugi ei toimunud me kohtumist sugugi mitte heas kohas - sureva vanaemaga elavas majas ja pisikeses tolmuses keskaklassis, mida juhtis terassiniste silmadega kühmus eesti keele õpetaja, tähtkujult Skorpion, noh võib öelda, et ka kehakujult skorpion. Terav naine, kelle käest ma ükskord suutsin küsida, mida tähendab infantiilne ja see küsimus kõlas mu peas ilmselt veel päris tükk aega, kui seesama sõna tuli Kalju Komissarovi suust näitlejakatsetel Viljandi kultuurikolledžisse.
Oh kui uhke ma olin, et ma seda teadsin. Aga kuradit ma teadsin, kuradit ma praegugi tean ja oma isiklikku lapsemeelsust tean ilmselt paremini kui keegi teine kui üldse ja sinu lapsemeelsust või siis õigemini juba mässumeelsust ei teadnud ma üldse. Ma pidasin seda ilusaks. Ma kujutlesin sindki ilusaks. Sinu loobumistki millestki ilusast kauneimaks üldse. Ja kas sa tegelikult ka olid? Hiljem leidsin su venekeelse versiooni - vedasin koju.
Vaatasin illustratsioone - veel natuke hiljem. Käitusin nagu sina ja minu Tatjana lehvib nüüd jälle kellegi teisega ringi. Natuke kahju on, natuke dekadentlik, aga ma ei saa sinna midagi parata. See on elu. C´est la vie, nagu prantslased ütlevad, ja sina ka.
-----------
Dengale - kõva aga oma puu
"See on kõva."
"Alles nüüd said aru või?" küsib blondide juustega eesti-vene poiss, kes on nii oma nii soe nii hea.
"See on tõesti kõva, hoolimata sellest, et see on eriline," ja puu millest ma räägin ongi eriline puu Kreutzwaldi kuju juures, Võrus - sõbrale pühendet puu. Puu, mis teab minu saladusi, aga ei kallista mind kunagi vastu. Kuulab ära, võib-olla isegi poetab paar sõna - puukeelset, sellist, millest keegi teine midagi aru ei saa, aga see toimib see sõna - puukeelne. See annab jõu olla.
Jõu lihtsalt lebada keset tuba ja mõelda, kui hea on, et mul on puu, sest poissi mul ei ole, nagu ema mul ei ole, nagu isa mul ei ole. Mul on puu. Mul on sõbra puu. Mul on isakask ja mul on emakask ja mul on Denga, kellele ma sellel suvel olen kolmandaks naiseks Epu ja Bellu kõrval. Mina olen 19 ja Denga on 17 ja meil on sõbrapuu.
-------------
P-le - ülikool oo armuaeg
Kui kohutav see on, et ma nii kergesti ja kergemeelselt armun sõnadesse. Sõnadesse. Sõnadesse. Ma kohtusin Pga virtuaalselt, aga ta tükk aega ei teadnud, et ma kohtun temaga alatihti. Istun maha ja loen jällegi, mis ta kirjutand on ja kirjutand oli ta alati palju ja asjalikku, et mida ta seal ikka veel suutis öelda elu, armastuse, Nietzsche, Douglas Couplandi, caffe latte ja veel millegi kohta. Öelda tal aga oli alati.
Siis me hakkasime suhtlema, ma vastasin tema ütlemistele, kommenteerisin, arvasin vastu ja P vastas. Mina olin eriline ja tema oli eriline ja kokkuvõttes meie olime erilised. Me olime eriti õnnelikud siis kui ma kirjeldasin oma blogis P tulnukasilmi, milledega ma päriselus ei julend tutvust teha.
Ja ega ma teind ka lõpuks. Uued sõnad tulid P asemele. Suitsetav poeet luges luuletusi kõlavama häälega - üleni mustas - mõjudes tol hetkel kui ilmutus. Hirmutades mind enam, kui virtuaalsest reaalseks muutunud tulnukasilmad.
---------
Danel Liivale
Ma astusin talle väga kõvasti varba peale ühel koolipeol, et ta mind näeks, sest ta oli ilus. Praegu on ta ilmselt paks ja tal on kolm last, võõbatud naine, lõpetamata põhiharidus ja võib-olla puusepaamet ja vahel räägib ta Rimimüüjast (uskuge mind ta naine ei erine selle koha pealt kindlasti erit palju minust), kuidas sada aastat tagasi polnud midagi muud kui ainult kivionnid ja kuidas, ohküllkuidas inimesed siis elada said või üldse.
Mina olin Danelisse armund, aga tema ei teind teist nägugi, pidas mind napakaks. Noh ega ta Juhan Liivist ei teadnudki, rääkimata mu lemmiksurnudmehest Charles Baudelaire´ist või Andres Ehinist. Ta oli paha poiss. Talle see eriti ei sobinud.
Aga võib-olla on ta omadega juba Soomes ja tal on soomerimitüdruk võib-olla hoopistükkis poiss, seda ei või kunagi teada.
-----------
Kriskendile
Kui nad kirikusse tulid, oli neid neli - kõik nad olid Tarod, nagu tared, nagu linnud, nagu laulud, nagu naer. Kõige vanem oli venekeelne naine, tema mees ja tema kaks poega, kellest nooremaga sain ma hästi läbi. Nimeks oli küll passi järgi Christian, aga kutsuti Kristkendiks.
Kriskent oli kirikusse sisse elades kolm-neli vana, ei püsind mitte mingitki pidi paigas, pidi ringi liikuma ja inimestega suhtlema. Minu vanaema, kes mind alati keelas ringi joosta, ütles, et tohib, et Kriskent on väike laps, et mina jooksin ringi, kui mina olin väike.
Muidu oli vahva. Minul oli ka vahva. Ma sain natuke vanemat ja targemat inimest mängida või olla. Aga me muudku kasvasime ja kasvasime. Käisime pühapäeviti kirikus ja Kriskendi vanem vend sai altaripoisiks ja vedas Cameli reklaamiga T-särgis piiblit mööda kirikut ja sai preester Ri käest pragada.
Me muudku kasvasime ja kasvasime, kuni ükskord ütles Kriskendi ema, et Kriskent on minust sisse võet. Imelik oli mõelda ja liigutav ja meelitav ka. Kuigi pisut totakas - ta oli ju minust ikkagi seitse aastat noorem.
----------
Vennale
Ikkagi on
need puud
meist lihtsamad
(Tor Ulven )
Üks mu sõber ütles, et ma vaatan oma vennast mööda, kui ma temaga räägin ja see on tõsi, sest Aigar vaatab ka minust mööda. Automaatselt temast rääkides, vaatan ma oma kaasvestlejast mööda. Mu vennal on inimeste ees hirm, ka minu ees. See muutub aina spetsiifilisemaks ja paranoilisemaks, mida lähemal ta inimesele inimesena seisab.
Inimestest eemale pöörduda on tegelikult meil mõlemil raske, aga lähemale minna on praktiliselt võimatu. Ja nii pendeldab mu vend, nagu ka mina otsekui kummitus teatud inimeste eludes, teadmata on nemad talle vajalikud, ons tema neile vajalik.
Ükskord küsis ta minult, et miks peavad olema suhted, et miks inimesed pole masinad, et nad ju on muidu nagu masinad, et miks... Ja ega ma selle peale midagi kosta osanudki. Me ei ole. Nii lihtsalt on. Me ei ole nii lihtsad kui puud ja sellest on mul vahel endal ka kohutavalt kahju. Me vihkame, armastame, kardame, armukadetseme ja nii edasi - nii lihtsalt on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar