liiga pikk, et te seda loeksite

jakuibini maja hra alaa al-aswani kirjutet

ma i tea enam, miks kõik see õiguslik mind korraga niimoodi huvitama on hakand ja mitte aint selline, kus vaatad inimesele silma ja mõtled, et mida kuradit, et miks te minuga nii, enamasti nad muidugi nii ei tee, kui küsivad olen absurdselt aus, vahel paneb ennast ka imestama, kui aus, eile see poiss, kellel ma grilliraamatut otsida aitasin, üritas minuga mõnusat vestlust arendada, et noh, kuidas raamatupoel ka läheb, ega eriti ei lähe, vastan talle, kui meie firma tähtismees viib ära arvutimängude tundja tootejuhiks, ja ütleb, et raamatutel ei saagi minna, et tema ju raamatuid ei loe, sis... no loomulikult nendest kahest viimasest asjast ma ei räägi, sündsuse pärast, aga siiski

ons elu tõesti võitlus selle nimel, et keegi kuuleks kui ilus on sümfooniaorkester, kui vinge effess, kui võrratult armastusväärne on kirke kangro delikaatne elevant, kui tore on mängida wiiplayd, kui kosutav lasketiirus inimestkujutavat objekti tappa ja sis ohjumal

aga kui ma loen kuueteistaastasest tüdrukust, kes ennast ära mürgitab, sest on abiellu sunnitud vägistajaga, või kui ma loen hra al-aswani romaanist, seda, kuidas vanamees sisuliselt ostab endale armukese (ehkki abiellub tollega, aga ei räägi sellest kunagi oma esimesele naisele) ja magatab magatab magatab, kuni armuke (vabandust teine naine) otsustab talle lapse sünnitada, et saada endale vähe austusväärsem positsioon mehe kõrval, sis loode kistakse naisest julmalt välja ja naist pole enam vaja. sis ma mõtlen, et... et inimesed on sead, päriselt ka, et kui neile võimaldatakse seaks olemine, tehakse see mugavaks ja eliitseks tegevuseks, sis on nad tõeliselt rõvedad sead.

ei raamat on ilus

hommikul tegin klassikaraadio lahti ja ignar fjuk rääkis saates "räägivad" õigusriigist. õigust ei saa enne olla, kui pole hoolimist. hool on armastus, see aga omakorda pole kui distsipliin ja tähelepanelikkus enda ja teiste suhtes (aga mitte see totalitaarne, vaid mõistev, lähendav, ühekssaav) ja kõik eelöeldu viitab sellele, et armastus ongi igapäevane praktika. tavaliselt me lihtsalt ei mõtle selle peale, kui me hommikul oma lapsele süüa teeme, teda kallistame, et me korraldame, hoiame, hoolime, vajame jne - sest see kõvahäälne kisa, et me seda teeme, olekski ehk hoolimatus.

ennastki paneb vahel imestama, kui kuri ja vastik ma olen, pole nagu olnud, aga näe, olen viimasel ajal hakanud, sellepärast räägingi armastusest, sest ma... ma ei tea, ma tõesti ei tea, kuidas praktiseerida seda abstraktset ja samas pärisasja. al-aswani tegelastest meeldib mulle kõige rohkem zaki bei, kes on niivõrd hea ja hell - hoolimata oma täiuslikust naisteõgimisvajadusest ja ka sellest, et nood aina õgivad tema raha ja tema elu kallal.

armastuse aluseks on usaldus, igasuguste suhete aluseks on usaldus. siiani on meeles toanaaber, kes usaldas ühte meest, kellele ta oli sisuliselt samamoodi armuke, kui see al-aswani tegelane. mu sõbranna usaldas toda täielikult, täiuslikult, lähenedes endalegi imestuseks ja soojuseks mehele, kelle komandeeringukorteris lebas karbike pulmapiltide ja lapse fotoga, nii täielikult, et kui too lõpuks ta maha jättis, ei jäänud tulemata ülikoolist eksmatt ega kõige õelamad sõbrannad, kes võtsid tema nimel pangast laenu. usaldus, mida oli rängalt ära kasutatud, mida oli mõnitatud, sest armastus mängib meiega aegajalt sohki, ta ei vaata selgelt kaaslasele silma, ei kalkuleeri - naine ongi seetõttu alati nõrgem pool

pole vahet, mis seadustest me räägime, naised oskavad tavaliselt rohkem armastada, kui kümme meest kokku.

(välja arvatud mina muidugi)

ja siis - te teate küll, kes selles elu õiguses võidab või kaotab, loomulikult see, kes rohkem usaldas, kes rohkem armastas, kes rohkem andis.

isa on mulle emast nii palju rääkinud (vähe, kohutavalt vähe), et temagi suhtumine naistesse, kui seksitoojatesse (väga funktsionaalne, nagu majad, mida 1920ndatel-30ndatel Eestissegi ehitati) on mulle hirmutav ja vastik, aga see on nii, ja ma tean, et ma ei tohi enam kunagi sel teemal kelleltki aru pärida, sest sis pean ma peeglisse vaatama - mina olengi see, kes sündis sellest

(aga millal nad pole sellesse sündinud? või millal me lakkame sündimast seksi või kire ajel?)

üle pika aja postitan siia koleda mehe

(ausõna, ta on sümpaatne, aga mitte ilus ja fotogi pole pooltki kunstiline)

aga ma teen seda, sest see on huvitav Alaa Al-Aswani (1957) on hämmastavalt huvitav, nii nagu oli ka Taha Hussain, kellest ma siin ka kolm-neli aastat tagasi kirjutasin

lullad:

miks ta peaks
ainult sind armastama
ainult sinu hellust
nägema

eks ta ole see 
tähiste silmadega

nemad unustavad 
vahel üldse
et neil on veri
ja veenid ja süda

ja voolavad mööda elu
ja lugu ja maailma
nagu maailmavoolivad
noored jumalad

ma ei ütle, mida
ma kardan

sõber surus kallistuse
ütles et mind peaks
palju kallistama

sest ma ei julge

hirme välja öelda
on kah ju hirmus
kelle pihku võivad

nii jääda sinu kriimud
sinu haavad, sinu pisarad
ja mis ta nendega teeb