kurda naeratust seda burda naeratust, aga naerata ometi

Liigun selles linnas ringi, tüdruk kisub poissi käest, poiss on solvunud, õde on liiga liiga liiga liiga lähedal ja liiga nõudlikult emalik. Poiss juba karjub, et andku käsi tagasi, et ärgu võtku endale. Tüdruk jälgib silmadega rahulikult venda. Ta vastutab, ta kardab, ta tahaks ja samas on äge ka olla vanem ja hoida kõvasti vennaksel käest.

Ilu.

Ragnar - minu mehelik külg

mõned tegelased on veidrad - nende ha omadus on see, et sa ei aa aru, miks nad nii omad on. LIhtsalt ühel hetkel hakkavad olema ja püsivad. Ragnar on üks nendest, kellega mäletan end kaklevat naabrite Elsa ja Alfredi hoovis (Alfredilt olime maja ostnud kuskil kaheksakümnendate algul). Nende juures käisime vanaemaga saunas kuni 2000. aastani, mil papa minu kodukartuli põllule ehitas vaiade otsa meie isikliku sauna, sest maa on seal tõepoolest turbane.

Ragnar oli tore või noh esialgu ta ei olnud. Me kaklesime, sest tahtsime kõigile tõestada, kui kõvad mehed me oleme. Arvatavasti mina ka, ehkki ka tookord oli mul vitt ja ma vahetevahel värvisin oma huuli ja silmi ja kandsin oma surnud ema kõrgekontsalisi kingi koos naabritüdrukuga ja lõhnastasin ennast huulekujulisest pudelist tuleva lõhnaõliga. Ometi pidin ma teatud situatsioonides endale ja teistele selgeks tegema, et olen kõva mees, ja ma olin seda! Tehke kurat, mis tahate. Olin.

Ragnar sai minu käest tookord nahutada, aga ta pidigi saama, sest ta oli minust kolm aastat noorem ja mis veel hullem, ta ei olnud siis veel oma. Aga sai selleks. Sellest mõnes teises loos.

Kartulid ja lahutus

Kartulid Klondikes olid kohutavad. Ema ootas pojaga tolle isaga kohtumist - istusid kohvikust väljas. Ei suitsetanud. Peenike tüdruk leti taga, venekeelne. Pöördusin tema poole eestikeelselt. Sai aru.

Tegelikult oli see kummalise atmosfääriga koht, otse Tallinna mehhaanikakooli kõrval. Naljakas on mõelda, et sellistest kohtadest võivad päriselt ka välja tulla võimsad ja elujõulised mehed, kes joovad selle minuvanuselise või minust vanema naise silme all õllet ja tantsivad oma ajud sassi sealsamas baarkohviku kõrval ööklubis.

Punased toolid jäävad meelde ja saavad meelespidamise esimeseks faasiks koos seinast eenduvate joonistusega kaljust ja otsekui heleda taeva ja merega. Vot - olengi sattund Bridget Bardot filmi halbu ülemaitsestatud kartuleid, mida terve järgneva päeva oma keelel tunnen, järama. Neid kutsutakse prantsusepärasteks - vastu vaidlema ei hakka, kuigi lõpuni süüa ka ei tihka.

Ema istub poja ja eksmehega väljas, heidab minule pilke. Vaikus vaheldub seal ilmselt jutuga, et kuidas läheb, et mis sa teinud oled, et jah, mul läheb kah. Ma ei vaata aknast välja, aga ma tean, et umbes nii see kõlab, et nii on normaalne. Teed läksid lahku, aga ei läinud ka. See on nagu mina ja väike prints, või mina ja poiss või mina ja poeet või üldse kõik inimesed enne ja pärast mind. Ainult et, kui on lapsed, on keerulisem selle veidra seinast eenduva Prometheusi kalju lähedal viibida.

Otsused. Otsused. Otsused.

Kunagi otsustas ta lapse saada, noh sis tuli mees võtta, umbes nagu koer. Pärast seda otsused ja lõpuks, kui kõik on otsas - tuleb nagu Prometheus kõlkuda sellle paganama tule või lapse pärast kalju küljes kinni. Ära ei saa. Oma on see mees lapse kaudu ikka või vastupidi see naine ja omamoodi on see ilus valu - noh esialgu kannatamatu valu - tuleb jagada käterätikuid ja armastust aj võibolla elu jooksul või mõne aasta jooksul koos kogutud raha. Aga tegelikult ma usun, pole see nii õudne, kui see esialgu asjaosalistele paistab.

Minule ka paistab, kes ma vihkan prantsuse moodi kartuleid tumma vene huumori saatel, mis vaatab meie suunas suurelt ekraanilt sinise taeva keskel. Noh, ma ei vihka, tähendab kannatan ära, aga järgmine kord tellin kohvi - sel on küll pisut erinev maitse erinevates kohtades, aga ometi on see rohkem oma, kui ülemaitsestatud kartul. Justnagu inimestega.

Proovid järele. Sööd lõpuni selle taldrikutäie, mis võtsid. Enam ei telli. Vähemasti mina teen niimoodi. Ära visata ei julgeks, sest süüa on lõppude lõpuks ikkagi vaja.

Mees hommikumantlis 
valges

Jah, ma nägin teda, mõtlesin, et miks kurat ta selles köögis süüa teeb ja hästi lõhnab ja pruune papusid kannab ja omamoodi väga ilus on, nagu mõnes kaasaegsest filmist välja karanud, kus poiss tuleb otse Iraagi sõjast  (see on ju Ameerika, see on ju Iraagi sõda) ja otsib naist, kelle pildi ta kogemata leidis ja peale leidmist kupatati ta tagasi koju. Et ta on nagu see mees seal Iraagis - tihedate tumepruunide juustega ja hallide silmadega - kätesse keevitatud mõni tatoveering või ei - see oli liiga valge hommikumantel.

Huvitav, kas Nicholas Sparks teab, et nad tapavad Egiptuses inimesi nii nagu tapsid Eestis kuuskend aastat tagasi Eestimaa-tundlikke, et nood teevad radikaalsete islamistidega sedasama, mida nad kardavad, et nendega tehakse - kepivad poisse ja tüdrukuid, alandavad või need poisid ise, keda ei saadeta tagasi enne vaimset kollapsi, et need poisid ise teevad neid jubedusi, mida arvati Saddam Husseini tegevat  oma vastasleeriga.

Arvatavasti ta teab, aga ta kirjutab ikkagi ilusa loo armastusest ja sellest tehakse film ja kõik on õnnelikud, sest inimene, ka mina, ei vaja midagi muud kui lugusid ja ilusaid mehi ja ilusaid naisi ja vapraid mehi ja vapraid naisi - vapraid ja ilusaid.

Võib lisada, et ka õnnelikke.

Aga kurat, ma võin ju eksida ka, äkki ta ei vaja, äkki ta lihtsalt tahab, nagu ta tahab seksikat aluspesu, mis on kujunenud juba vajaduseks, tähelepanuvajaduseks oma kehale.

Ja võib-olla vajab see ilus mees valget hommikumantlit, et ilmuda ilmutisena mu kohale kõigest eelnevast.