filmid

uneraisk tuleb ja võtab maad
ja mind endale kaissu
ma tegelikult ei imesta
eile oli suurepärane õhtu
väheke Hiinat
mis assotsieerub Väikese Printsiga,
väheke tumedat õlut
mis assotsieerub kaljaga
ja seetõttu maitseb hea

väheke vihma
väheke küsitavaid reaalsusi
ja veel midagi

Li Tian-Bing (1974)

eilse filmi kõige jahmatavam koht oli see pisike poiss, kes naeris ja naeris ja naeris, kui kaks pimedat tema juurde jõudsid

Hiina

imelikud hiina filmid
tekitavad imeliku tunde,

et elu ongi üks pimeda mehe

pime laul, mis paneb seisma

kõige hullemad hullud mehed

keset kõige hullemat lahingut,

miks me peaks - alati tuleb ette

see küsimus, et miks me peaks

üleüldse lahinguid pidama,

kui isegi naised on devalveerunud,

kui nad ise peaks heameelega lahinguid,

võitleks asjade eest,

millel on kindlasti väärtus

ja nimi ja naeratus kaa,

aga me ei peagi,

me tohigi,

me ei saagi