Väärimisest sobivuseni - on rohkem samme kui üks

Vennanaine arvas, et ma olen väga üksi, et minu vanuses peaks ikka pere olema. No, ma ei tea. Ma olen selle üksinduse endale ikka ise valinud. Tegelikult teeb mind õnnetuks, et ma lasen endale emotsionaalselt ligi inimesi, kes minu lähedust ei vääri. Või noh. Ilmselt ei vääri ka mina nende lähedust, ilmselt ma lihtsalt loodan kogu aeg, et lõpuks keegi saab minust natuke rohkem aru ja teeb natuke vähem haiget. Ilmselt. Aga armastus muide peabki haiget tegema. Lihtsalt ma tahaks, et see ei lõhuks mu isiksust ega mu vastasoleva inimese isiksust järsult ja jõhkralt millekski muuks, kui me kumbki harjunud oleme. Seega - mitte väärimises pole küsimus, vaid sobivuses. Ja üldiselt olen valmis olema üksi - isegi õnnetult üksi -, et mitte ainult teha kedagi teist õnnetuks või olla tema kõrval õnnetu. Ühesõnaga - kui keegi tahab minu peiku olla, siis peab meil koos olema nii hea, et kõik meie õnnetused (sest paratamatult käivad inimeste saatustega kaasas õnnetused lisaks õnnedele) muutuvad vähemoluliseks selle õnne ees, mis meil koos on. Vat. Jah. Sellist inimest ma vist veel kohanud pole. Ja selles pole midagi hullu.