Pidu, kus mind keerutati-tantsutati ja nii edasi, kohe väga noore inimese tunne tekkis või siis väikese plika. Selles mõttes, et hästi äge oli. Ja Jürgen-Kristoffer, kelle nägemine vahel annab lootust, et ma ei ole kõige lootusetum inimene maailmas. Võib-olla natuke veider aga siiski. Vadistasin nagu jõudsin eile õhtul tema sõbra ja temaga. Õppisin pilti tegema ja oi see oli äge. Siis ulatati mulle näppu ksülofon ja öeldi: mängi. Mina ütlesin, et ma ei oska, siis lajatas Jürgen, et mis siis, õpid. No ja ega mul palju üle ei jäänud. Igal juhul hästi tore oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar