Töötades viimased pool aastat keeleõppe poes - jaa, jaa, sellepärast vaikin juba pikemat aega eesti kirjanduselu koha pealt - kus müüakse palju inglise keele õppematerjale, muidugi saksat, prantsust, hispaaniat ka, aga siiski inglist kõige rohkem, olen ma viimase poole aasta jooksul selgeks teinud endale kaks asja: mina Katrina Helstein ei oska vene keelt (mida ma tõenäoliselt oskasin veel kuueaastasselt üsna hästi, sest venekeelne päritolu lõi aegajalt siis paremini välja) ja mina Katrina Helstein ei oska üldse keeli. Ometi ma ei muretse selle pärast - nüüd asun ma ju pumba juures.
Saab süveneda kõikvõimalikesse õpikutesse ja ka sellesse kui vähe me tegelikult oleme viitsinud raha ja jõudu raisata eesti keele õppematerjalidesse. Mis tunne on indialasel, kes määratakse näiteks Nortalisse mõnedeks aastateks tööle? Jah, inglise, saksa, prantsuse, isegi itaalia keele erinevatel tasemetel lugemisvara on müügil, aga eesti keele erinevatel tasemetel lugemisvara, mida saaks uurida ja lugeda kasvõi kohalikud venelasedki, panna aga oma arvutisse häält tegema, ei müüda mitte kuskil. Ei Apollos ega ka mitte Rahvaraamatus, rääkimata teistest keeleõppepoodidest. Ohjah. Selline - auk, mida ei ole suutnud keegi eriti täita. Seisab siin ja ootab. Minu poolest võiks ka vene keele lihtsamat lugemist poodi lubada. Võiks, võiks. Ja siis võite kõik need pagulased sisse tuua. Võite, võite. Mitte et nad kohe siin lühikokkuvõtteid "Tõest ja õigusest" või "Rehepapist" käsi südamel ja hing õhinal lugema kukuks, aga võib-olla, ja ma usun, et see on täiesti võimalik ja reaalne, ühel hetkel kukuvad. Esialgu seda lihtsustatud ja keeleõppelist materjali, lõpuks seda päris ja mittelihtsustatud teksti. Ma olen alati arvanud, et kõik algab rohujuuretasandist. Kõik algab sellest, et sa oled teise vastu hea, et sa ootad teda ja reageerid nii tema vajadustele kui ka enda vajadustele. Ja ma usun, et meie esimene vajadus - on lihtsalt ja labaselt tekitada see A1 tasemel asuv - väike eestikeelne tutvustus, nii kultuurilises kui ka muus plaanis.
Mul on muidugi lihtne rääkida, et eesti keel ja kultuur on elujõuline. No, kurat vaadake va õitsvat kaasaegset eesti luulet, lugegem mõnda mõnusat romaani või esseekogumikku, kuulakem kohalikku muusikat. Muidugi tuleb see kõik mul ju minu enda erialast lähtudes - enamus mu feisbukisõpru teevad muusikat, tantsu, teatrit, luulet, kirjandust, kirjandusteadust - see käib minuga igapäevaselt kaasas. Ma ei saa karta pagulasi, sest ma ei ole sellel tasandil oma riigis kunagi pagulane olnud. Ja võib-olla on see minu mull, võib-olla on see minu tobe ja enesekeskne maailm. Ma usun, et me saame ainult ilusamaks ja paremaks minna, ka erinevuste kiuste või õigemini erinevuste pärast. Lihtsalt alati, kui tekib see paaniline moment, et mis eesti kultuurist ja keelest saab - otsigem üles viimastel aastatel kirjutatud raamat, mingem teatri- või tantsuetendusele, kunstinäitusele, kontserdile - ja vaadakem, mis tast saanud on, vaadakem, kas me saame sellest aru, kui ei saa, siis ei ole siin midagi köhida, et pagulased on jubedad ja viivad kogu meie kultuuri põhja. Kui sa ei saa aru, et su ümber on üldse kultuur, siis ei ole ju vahet, kas tulevad pagulased või paged sa ise sellest keskkonnast, nagunii oled sa kadunud rahvas. Inimene, kes on ära läinud, ära unustanud ja maha jätnud, selle, mis tast hea inimese teeb.
Ühesõnaga - ma jään ikkagi selle küsimuse juurde - kus on need võõrkeelsete inimeste elu lihtsamaks tegevad lihtsamad raamatud. Kus on see meie usk endasse, kui ühel maalapil asuvasse rahvasse, kellele on antud ligi 5000 aastat seda va nutti, kuidas toime tulla erinevate rahvastega, kes on siia tulnud ja siit läinud? Kus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar