Alates sellest, kuidas Jürgen on ikka veel samasugune, nagu siis kui ma taga tuttavaks sain, lõpetades sellega, et kunagi ajasin ma oma venelannadest toanaabrid täitsa naerukrampidesse, sellepärast, et ma küsisin prihvatki asemel zahvatki. Ehk siis sisuliselt pajalappide asemel sünnitustuhkusid. Vat, mida tähendab enesekindlus vene keeles.
Ja siis ma rääkisin Jürgeni sõbrale oma juuste transformatsioonidest - stiilis, et nad on mul vahetevahel jubelühikesed olnud ja et üks mu peikadest teatas mulle ühel hetkel, et ma meenutan ta endist peikat. Ja oi sellel Jürgeni sõbral oli naljakas. Ta muudkui naeris ja naeris ja naeris. Muidugi juhtus Jürgeniga see, et kõik hakkasid talle helistama ja temaga seletama, et värki seda ja värki teist. Lausa naljakas oli, kui palju ta meie mõlemaga tegelikult suhtles ja kui lapselikult uudishimulik ma tema teekodus olin. Kus mandala on? Kus see sinu siinne altar on? Oo siin on ju pildid sellise pehme kartongi peal, appi kui ilusad? Miks nad siin on? Ah sa sööd endiselt liiga palju magusat, kuidas sa küll jõuad! Ma ei taha sinu komme süüa! Mis see on? Ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga hästi vägev tunne oli olla koos temaga ja ta sõbraga. Ja kohutavalt naljakas ka.
Krunnikeeramine
Tegelt on mul ikka päris äge kevad kätte jõudnud. Nagu ausalt. Eile jaurasin paar tundi vana sõbra juures. Hästi naljakas on see, kui aju ühel hetkel teeb neid veidraid paralleele, et vaata viis aastat tagasi olid sul sellised ja sellised hobid, nüüd on nad sul veel rohkem arenenud. Tema vaatas ka mind sellise hindava näoga, et mitte midagi pole ju muutunud. Kerisin oma krunni pää otsast lahti ja ütlesin, et jah, mul on umbes sama pikad juuksed, nagu tol ajal, kui ma taga Nigeerias olin. Ja siis kerisin tagasi pähe, nii nagu muuseas. Lisaks minule oli külla tulnud veel üks sõber. Nii et ta ka passis seda minu juuste kerimist kõrvalt ega osanud midagi arvata.
Ma ei teagi. Üleval on minu viimane Kohvicumi pilt. Täpselt selline pisut kummaline ja naljakas, nagu "Kellavärgiga apelsingi" või siis Mihkel Muti tekstid. Ma ikka veel ei saa Erlendist üle, kes tundis ennast täitsa õndsalt (ja kes muidu on üks halastamatu šovinist) poolteist tundi kahe võõra lapsega, seni kuni poisslaps küsis, et mis on padja sees. Ja korraga ta ei teadnud, et mis on padja sees. Teatas aga rahulikult tervele ilmale, et ta sööb nüüd need võõrad lapsed ära ja nood hakkasid karjuma, nagu hullud. Ohjah.
Igal juhul: Kellavärgiga apelsin on vist tsipakene seotud selle viimase Kohvicumi külastusaktsiooniga: Kahjuks meie armastatud Kohvicumi enam tema tavapärases kujus pole. Aga mina - käisin seda viimast korda väisamas. Selge on see, et Tiramisu liköör on superhea, aga seda ei tasu enne pidule minemist kõvasti tarbida. Proovid kogemata inimesi (ikka võõraid, eksole) otse suule suudelda või kisud tantsupõrandale härrasid, kes on sinust kolmandik nooremad ja oskavad ka disko taustal peotantsu vihtuda, nii et kohe on. Isegi sülle võeti. Oi kui õnnelik ma olin. Aga jah, täpselt sellise näoga, täpselt sellise naeratusega ja täpselt niimoodi ma olingi. Ausalt öeldes miskipärast meenub Amélie.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar