Sellised lood

Väga äge Tehnikaülikooli raamatute müük oli. Kunstihuvilisest ja anglofoobikust vanem proua, kes pani kilkama. Pereväärtusi sõnastav teine vanaproua, kes pani mõtlema. Kolmas proua kartis, et minu letist pole tal midagi osta, et tal pole ju kõrgharidust ega inglise keeltki. Vale puha - Michelangelo ostis ta ära. Ohjah. Ilus!

Luulepolitsei peaks/ei peaks

Üleeile käisin eestikeelseid raamatuid müüvas poes. Minu potentsiaalne kurjustamine algab sellest, kui ühte riiulisse topitakse luule, huumor ja aforismid. Ja kõigele lisaks asub Kai Aarelaiu viimane kogu loomulikult riiuli lõpus ja Under on kõige esimene. Nii palju siis süsteemist, korrast või sellest, kui lihtne või siis raske on midagi leida.
Ja minu küsimusele, et miks inimesed niimoodi teevad. Noh, need müüjad-inimesed, kes on põhimõtteliselt minu jaoks hirmuäratavalt kurjaksajavalt rumalad (nagu ilmselt mina mõnele inglise keele õpetajale olen, kui nad minu poodi tulevad), vastati, et hinnamuudatused. Hinnamuudatused või mitte - see ei tähenda, et kogu paganama riiul muutub korraga ogaruseks. Ohjah.... Ja ma siis alustasin veelkord, et palun vabandust, et ma kuri olen, aga kas tõesti selline kapsas peabki olema luuleriiul. Selle peale vastati mulle rahulikult: "Teil on see õigus olla kuri." Seal ma siis seisin nagu totakas. Kas tõesti tuleb hakata paganama luulepolitseiks? Kurat. Aga selliste tunnete vastu aitab alati luule ise. Hendrik Lindepuu tõlkes. Czeslaw Milosz

PEAKS, EI PEAKS
Inimene ei peaks armastama kuud.
Kirves tema käes ei peaks kaotama kaalu.
Tema aiad ei peaks lõhnama mädanevate õunte järele
Ega kasvama täis nõgeseid.

Inimene ei peaks rääkides kasutama talle kalleid sõnu
Ega tegema lahti seemneid, et vaadata, mis on nende sees.
Ta ei peaks maha viskama leivaraasukesi ega sülitama tulle
(vähemalt nii õpetati mulle Leedus).
Kui astub marmortrepile mats,
Püüdku tõmmata sinna saapaga vagu
Meeldetuletuseks, et trepid ei jää kestma.
(Berkley, 1961)