Nimetamine

Tükk aega pole tundnud, et ei taha kedagi näha. Tükk tükk tükk aega. Tegelikult peaks Võrru sõitma, aga lihtsalt ei taha. Tunne on nagu teismelisel, kes vaatab enda ümber ja piinlik on. Kõik on koristamata ja kole, aga kodust ära minna ka ei taha. Lihtsalt oleks nagu haigeks jäänud - üle pika aja mingisse jubedasse vaimuhaigusse, kus umbsed toad mõjuvad palju rahustavamalt kui inimesed, kes minust aru ei saa. Neh... Ja ma tean, et see pole see. Et asi on hoopis teistmoodi, et ma veel õpin mingit viiulit või värki.
Eelmine nädal käisin reede õhtu ühe tüübiga väljas. Päris tore oli. Passisime natuke ühel kummalisel sõpradele mõeldud luulekoguesitlusel ringi ja mul oli imelik. Mul oli elus päris esimest korda imelik. Selles mõttes, et ärge mitte kunagi oodake inimesi oma luulekoguesitlusele 40 minutit järjest. Mitte keegi ei tule sinna nii kaua. Ja kui tuleb, siis see ei peaks olema teie probleem. Ja tekitage endale kas nimesilt või viisakusavaldus inimestele, kes pole teie sõbrad, ehk öelge oma ees- ja perekonnanimi, kui te esitlete midagi. On meeldiv teistel, on meeldiv endal, kui lasete kellelgi oma teksti ette lugeda, siis öelge ka tema ees- ja perekonnanimi - ikka veel austate toda lugejat ja austate kuulajaid. Aga noh... See oligi selline luuleõhtu, kuhu mina pool- või juhututtavana polekski pidand minema. Ja kogu mu kriitikameel, noh, tuleb välja, et seda on paganama palju, tuli kõik tolleks paariks tunniks minust välja. Kujutate ise ette turtsuv Katrina. Noh, eks te olete teda kohanud, aga siiski.
Kaaslane oli mul natuke teistsugusel arvamisel. Ja see on imetore, et oli. Lihtsalt nädal aega varem käisime Lauriito, Afanasjevi, Sabolotny ja Riismaa raamatute esitlusel. Väga stiilne oli. Kirjanduslik gäng koos ja igaüks oma erinevate tekstidega, mis tõepoolest räägivad oma eksistentsi eest ise. Keegi ei pea kellegi käest midagi küsima, et miks see raamat on. ON. Nagu ONgi. Aga ilmselt selline omamoodi professionaalsus tekib aja jooksul ja mu kaaslane ilkus veel (ta oli üks teine kaaslane, olen temast isegi siin kirjutanud, endine kõrtsmik ja eesti kirjanduse austaja, kohutavalt andekas ja omamoodi tark, selline, keda kuulates tekib mingi lisamõõde - kõikidele asjadele), et kõik ju tunnevad kõiki, aga ikka nimetatakse, et Lauriito esineb ja Vahur Afanasjev ja... Aga teisti nagu ei saa. See käib kõikide esinemiste juurde. Nimetamine. Enda nimetamine. Teadmine, et sa pole kunagi ainult oma sõprade-sugulaste jaoks kokku tulnud - et sa ajad mingit teist asja ka taga.
Aga jah...