kõrgendatud enesehinnang
vahepeal
mulle tegelikult ei jõua alati pärale, mida ma siin teen või seal. eile oli jälle mingi kummaline lendava linnu tunne, mille kestel kasvatasin tiivad. raamatuleidmise tunne. kõige olulisem on alati klient. vahel. ja kui miski asi tundub kõige olulisem, siis tuleb ennast lihtsalt lolliks rabada, et see asi endale saada - see klient, see rabamise tunne, see teadmine, et peab ja sis saab ka. muud ju üle ei jää. isaga juteldes tuleb see kogu aeg välja. ma imetlen tema oskust saada alati need tehingud ja need inimesed, keda tal vaja on. aga eelkõige imetlen ma tema oskust asjadega lõpuni minna, mis tekitab alati tohutus koguses vaimustust ja häid emotsioone.
ah...
tegelikult käisin ma tal külas. ostsin ligi saja krooni eest saiakesi, sis kui raha pidi ulatama sain ma aru, kui palju raha eest. enne seda tundusid saiakesed väga nunnu väljavaade, peale seda tundusid nad mind natuke suruvat. et nagu kallis lõbu see temale külla minek, aga ma teisiti ei saanud, sest ma ei saa teisiti. tema loodab kogu aeg, et vähemalt üks naine ei taha temaga magada, aga see on väga vale lootus. ikka tahab, mina küll tahan, aga mida ma siin ikka tahan, kui kõik tahavad. aga eelkõige tahan ma tükikest seda tema ülbust endale. seda, miks ta julgeb kirjutada.
tsurr
sul on surnud looma silmad
õudustärevad kui vaatad
sest tegelikult pole
ainus ma
(ohseekino,
mille tissi
imeb saatan)
lihtsalt
rolli mängides
või lolli
leian ennast
ikka samast
tsurrist
külmad õhtud
vagad teed
hirmust süda
kinni keeb
aeg ei võta
ette ega maha
vahel tundun
endale ma kuri
sinule ma paha
*
jõulupeod, ivo, saapad, mille sees kolksuvad tänakivid, maksmata telefoniarve, pisut külm tuba, ikka veel maksmata kommunaalid, miks ma ei muretse? ma ei tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar