nii

miskipärast tekitab paul mccarthy minus paanilise vajaduse armuda haigetesse kunstiteostesse

jaa

see üleval on 1991 ilmunud spagettimees

kas sina oled ka?

osakond on loomulikult paanika
ja mina olen loomulikult ka paanica
nagu see karu Pöffi kontoris
teie tulge temaga tutvuma

*
need hommikused ülesärkamised ja mõte, et mida ma jälle selga panen või kuidas ma välja lähen või näen. see naine, kellele ma poolkogemata räägin sellest, et mu lapsepõlvesõbranna alastab oma privaatses blogis iseennast ja oma lähedasi, nii kummaline on näha omaasendis mehi, ja hea ka on näha, imelikult hea. meeleolu tõmbleb koha peal ja pealt ära. meeleolu. eile jooksime töölt koju - ma mõtlen kogu aeg, et missugune on elu, et mida sellelt tahta ja korraga, kui seesamune mittediplomaadi haridusega, üleüldse hariduseta, aga üliintelligentne noormees silmapiirilt kaob, et leida keegi teine, ah ilusam-targem... te ju teate küll, mis tunne see on, vastik tunne eks ole, umbes nagu pääseks kogemata iseenda õnnest ilma, aga ei pääse ju. õnn on kogu aeg siin. olgu ta siis või õnnetuseks maskeerunud. õnn armastada või õnnetus armastada vale? inimest. jaa. sellised lood sis - eile me müüsime neid paganama asju, me kogu aeg müüme, igasuguseid, ja Armin Kõomäe uus romaan saabus näppu, ma olin vist õnnelik ma olen alati õnnelik, kui ma mõnele uuele ja huvitavale otsa satun. seisatan - hing kinni. Filimonovi luulekogu eesti keeles. ilus. jälle seisatan. Rein Raua uus asi, jälle hing kinni, jälle seisatan. jaa nii ta käib. individualistlik seisatamine ja sis räägin jälle šokolaadidest või kommidest või tänasest sünnipäevapeost. hea on, kurb on ka. meeleolu ja nii edasi.

osakond on ikka sama

missis, et spagetimeest ei ole, meest üldse ei ole. ma peale seda naervat jumalat otsustasin vahet pidada. nagunii on kuidagi imelik. midagi on ikka veel kuskil virvedavalt pooleli ja poolikud asjad Tegelikult ei ole head, vähemasti minu närvisüsteemile mitte. tõmbab kõik pingule ja vahel, vahel tahaks lihtsalt minna õue, südaöösi, mitte magama vaid õue, sinna vahtra alla ja loota, et äkki tuleb piisavalt külm ja virmalisterikas öö - vaadata taevasse ja loota, et äkki surengi nii oma kõige ilusamat surma. milleks? nii palju on vaeva nähtud.

ma lähen jalutama ja ta küsib mult numbrit ja palub koera patsutada.

milleks?
ahmilleks ikka
teate küll
suurte siniste silmadega kena noor mees
mitte enam kahekümnendates, natuke vanem
inglise keel on hämmastavalt korisev
madalmaadest või?
jah

ma lähen oma Noa laeva, mis päästab mind üksindusest, mis randub alati tõnismäel, kus mu isa randus eelmine sajand, kui polnud enam ühiselamu kohta, sest ta oli selle poistega ära joonud, aga koolis oli veel käia vaja

ta saadab mulle sõnumi, sest tema on ilmselt samasugune elevant või kaelkirjak nagu mina, ütleb, et ma naeratan ilusti, sealsamas Noa laevas, hetkeks säran ma nagu kuusepuu, on hea olla ilus või naeratav või mõlemat, kurb on vahel ka, väga kurb

miks ma inimesi ei usalda? miks ma neid ei armasta? miks ma tegelikult kardan kõike? Miks?