07 detsember 2011

loostumise esimene faas - ma ei tunnista seda

ahjaa
tegelikult on sünnipäevaasi alanenud kella kuueks õhtal
ja läheb edasi Ehi jõulupeol
kell 22 või nii
aga tulge minule külla ikka
ja sis võiks edasi minna - ikka
ja tulge kohe kõik korraga
ja istuge ja rääkige ja nautige
ja nii ongi
õnn meie õuel

*
jah, ta polnud seda väärt. või noh, keegi polnud. kui Lisandra pea kõrvale pööras, nägi ta neid kõiki kuidagi kummaliselt talle otsa vaatamas. mida ta tegelikult tahtis? milleks ta seda tahtis? seda? armastust?

sest kõik tahavad. ta toksis asjalikult suurde arvutisse kelmikaid tähti. kelmikad tundusid nad juba algusest peale, ainult Joakim nende taustal tundus veelgi kelmikam. armastuslood? joakim oli homo või noh vähemasti väitis seda, et on. Lisandra ei osand seepeale miskit kosta. võib-olla oli kah. keegi ei või kunagi midagi teada. lisandra teadis veelgi vähem sellest. vahel tekkis tal tunne, et ta peaks võimalikult kiiresti siit lahkuma, uksed sulgema ja otsima uut ja paremat ja paljutõotavamat karjääri, aga nii kui ta üle laua kaes nägi ta enda silmi peegeldumas vastu klaasilt. ta teadis, et kohe kohe kohe hakkab ta nutma, ükskõik mis põhjusel või hakkab paaniliselt põhjust otsima nutmiseks ja ta teadis, et see oligi põhjus siin olemiseks. ennast oli siin märksa lihtsam piinata kui kuskil mujal.

"tehtud?" küsis Lisandro.

"ei..."

"tavaliselt on sul sisse trükitud juba kuue minutiga üks a neli ja sa küsid lisa, mis täna?"

"lihtsalt - püüan natuke eemale hoida..."

"mida? mida? kulla Lisandra..." mees naeris, tugev bariton võttis hoogu ja langes vihase vihmana tema seljale, "sa oled hea tüdruk, sa ju tead seda, sa kuulad alati sõna..."

Lisandra kuulas veel palju enamat kui sõna, aga ta ei tahtnud öelda Joakimile, mida ta veel kuulas. trummeldades sõrmi mööda klaviatuuri ja kummutades sõnu kahvatatutena masinasse.

"kas sa oled kunagi päriselt armastanud?"

"avalikult... ei."

"sinu tekste lugedes tuleb välja, et sa muud ei teegi, kui armastad avalikult mehi"

"mehi? jah, enamasti mehi, ma ju pean, keegi peab ju selle eest seisma..."

"seisma? joakim joakim joakim..."

"nagu sina seisad hea selle eest, et mul oleks kellest kirjutada..."

jah, lisandra otsis sõna otseses mõttes Joakimile geimehi, kellest too võiks kirjutada, päriselt, häbenemata, julgelt - otsis, sest joakim oli geiaktivist. tobe, eks ole? eesti kontekstis ma mõtlen, esialgu mõtles lisandra ka nii, aga siis kui ta kuuletus lugudele, armastusele ja vajadusele armastatud olla, intiimsusele, millele ta ise kunagi ligi ei pääsenud, sest teda võeti kui kanni, mitte kui pärisinimest, keda võiks päriselt armastada, hellitada, hoida, võtta lugudesse peakangelaseks. Lisandra oli eikeegi, Lisandra oli sekretär, aga nii kui ta Joakimile silma vaatas, siis ta ei olnud enam ja see tekitas temas kaksitisi tundeid.

"aga päriselt?"

"mis päriselt?"

"päriselt oled armastand kedagi?"

"mis sul täna on?"

"joakim..."

"vahel sa käitud nagu inimene või koer või detektiiv, aga sul pole õigust, sa ju tead seda..."

"ei tea"

"mida?"

"eimidagi..."

lisandra vaatas korraga jahmunult joakimi.

"vaata, aasta tagasi ma tõesti ei teadnud, aga nüüd... no kurat... nüüd ma pean teadma..."

"mida?"

"et keda..."

"ma ei saa aru..."

"et keda sa armastad...?"

"lisandra..."

"jaa!"

"mis sa arvad, keda ma armastan... keda vana pede ikka armastab?"

joakim hakkab kõva häälega naerma, terve korter täitub tema naerust hetkeks.

"sind, seda, et sa oled siin kogu aeg, kui mul sind vaja on, aga mitte..."

"jah, aitäh..."

Kommentaare ei ole: