jõule sis ja armastust ja kõige paremat uut

mõne inimesega tekib alati paanika, et ma ei ole PIISAVALT normaalne või olen liiga normaalne või mõlemat korraga või veel midagi
aga hea, kui keegi julgeb mind ekstsentriliseks nimetada
mina ei oska enam midagi
arvata

jaa

*
üks punaste juustega imekaunis ingel sattus poodi
kõik
mul on valus vaadata
alati
ja imelik


ma ei tea
miks

aga vahet enam ei ole

*
valus hakkab ja vahe, kui ma sellele mõtlen, et me ainult elame, ainult elame, ainuüksi armastusest, ihast ja veel millestki, millel on kindlasti nimi ja kuju, aga ma ei ole seda veel täpselt ära määratlenud. väike prints sattus kogemata minu poodi, seisis sääl nagu totakas lind ja vaatas mulle silma, nii nagu tema vaatab, et tule, läheme kuukivisid otsima, või räägime lendoravatest või kasvatame habemed, sina võid ka, ma tean, et sa vahel tahaks olla habemes naine, naine oled sa igal juhul, iga ilmaga, noh, kui sa juuksed ära lõikad, siis sa nii palju naine ei ole, aga muidu, sada prossa kindlalt minu naine oled, ise ka ei tea, ega ma ka ei teadnud, aga kui ss selle poeediga semmima hakkasid, sis ma mõtlesin, mõtlesin päris kaua aega, et miks nii... ja nüüd mõtled sina, et miks nii, ja nii me mõtleme, ma tean, et lahendus tuleb, et ta on juba seal, nurga taga punane verd peaaegu puhevil ja puhvis nuga käes ja naeratab, hambad kollased ja saamatud ja sina, sina armastad teda, nii nagu sinu ema armastas sinu isa, kahelapselise abikaasaga meest, sellist mitte ilusat, koledate suurte pooridega ja... ja minu... minu ema armastas joodikut, kuni armus oma kunstiõppejõudu, kes polnud nii suur joodik, armus nii meeletult, et pidi esimese joodiku maha jätma, mis teha, mis teha...

aga lähme otsima põhjamaised tonte, sisalikke, nõidu, salakäike Shnellide ääres

lähme, lähme, lähme

ja te teate ju küll, et ta öelnud seda, ta ei öelnud midagi, ta lihtsalt vaatas,

ja mina mõtlesin kogu eelöeldu välja

sest ma ka lihtsalt vaatasin

ja teda ei ole selles poes juba kaks kui mitte kolm tundi

ja ma tea, mida sellest kõigest arvata,

ma ei arvagi midagi

punaste juustega inglit on hirmus vaadata, ta on nii ilus, et hing jääb kinni, sõbranna küsis, et kas mulle meeldivad naised, no ei kurat ei, või kui siis väga ilusad, sellised, kellel on Virginia Woolfi kael ja kaunis krunn. või peaaegu mitmesse suunda voolavad voolavad juuksed, nagu oleks meri kellegi pähe leidnud oma pesa, olgu sis punase või kollase või mistahes

ingel on ilus

ma olen kurb
ma olen kurb
ma olen kurb
ma olen nii kuradima kurb
et vahel tahaks oksendada

p andis amalfi lugeda, neeh, aga seda kaardipakki tahtsin küll, kõige vapustavama luuletajanna pärast - triin soomets, ma ei tea siiamaani, mis temaga on

aga see erutab mind
alati...

jaaa