*

ma lihtsalt tahaks, et need asjad läheksid edasi
saaksid millekski enamaks
muutuksid ja muudaksid maailma millekski paremaks
kui see esialgu on

joonas seisis üsna nõutult liisa kõrval, käed kolksusid paremale ja vasemale, ega ta ka nüüd teadnud, miks liisa selline oli, aga oli, alati, ta puudutas liisa huuli ja naeratust oma naeratusega, oma huultega, miks pidi liisa niimoodi kõik välja naerma, tema enda ka, just praegu kõigi ees ja millise kummastava soojusega liisa lagunes temaast eemale

"ma ju oleksin sinu eest kaa..."

"ma tean... aga ma ei taha seda enam."

"mida?"

"seda..."

miks liisa enam ei tahtnud, ega ta ei teadnud ka miks. lihtsalt aeg oli täis, tahtis, tahtis, aga ühel hetkel lihtsalt tiksus tema aeg täis ja ta seisis kummastava valutundega poisi kõrval, vaatas päikest, mis tõusis nii suurelt taevalakke et hullmajaks võiks saada
*