kui sa ei sünni süüa
ega armastada ega miskit
ma seisan keset sinu tuba
jälle nagu kest
kes unustanud küsida
su tüdrukult on luba
et armastust
ahmiste nüüd
ei seda eksisteeri
ja hing on valus
ja ise olen kaa
mul pole mõtet
ja sinagi siin oled mõtteta
(vaevalt, intellektuaalsel
... on raske olla mõteteta)
kuid siiski oma
miks ei tea
-----------------
lapsed jõudsid kohale. leenal oli suur mustjaskollane muhk otsa ees, kukkus või siis oli peaga vastu maad, kui joonas talle otsa jooksis, kogemata. nii see käib. ema seisis kesest tuba - ta ei teadnud, mida ette võtta, mida üldse. rahulikult - vähem rahulikult kõik korraga ja koos. ühelt poolt ta kiljatas, teisalt oli rahu ise, see oli naljakas, et ta oli rahu ise.
aasta tagasi oli ta kohanud juhanit - elutervet ja tugevat meest, kes ütles, et tema vähemeluterve ja vähemtugev naine läks ära, sest tema lastel oli kalduvus teineteisele füüsilisi vigastusi tekitada. noh, kas ta nüüd läheks ja võtaks kaasa oma vanema poja, et sis leenal oleks vähem. jätaks mõne teise kanda.
ema ainult ohkas. muud midagi.
------
lasin korterinaabril lugeda epideemiahoost, mille käigus suri tervete majade viisi rahvast, ainult tüdruk, kes kassi eest hoolitses, jäi ellu. korterinaaber vihkas mind. mina armastan tema vene keelt ja võimatut omadust kõigele kiire seletus anda. loogiline, lihtne. sellest see minu epideemilise kassi lugu, kellele tüdruk hiiri korjas, neid epideemialaigukesi korteripõrandal. minu vend rääkis sellest, kuidas ta kassiga kahe peale maakodus hiirt püüdis, lapsed istusid ja kuulasid kõrvad hullu juttu täis. isa luges muinasjuttu tatjanast ja ütles, et k on mulle tähtis. vennanaine ka arvas, teda tähtsaks. aga kõige tähtsam on professor, kellele ma suudaks korraldada sihukesi lollusi, et ma pigem hoidun... pigem pean teda alati kõige tähtsamaks.
ülemine asi näitab aidsiepideemia ohvrit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar